Ego

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib psühhoanalüüsi mõistest; pangakaardi kohta vaata artiklit EGO kaart; Beyoncé Knowlesi singli kohta vaata artiklit Ego (Beyoncé Knowles).

Mina (sks das Ich, ingliskeelsetes tekstides on tõlkevasteks ladinakeelne Ego) on Sigmund Freudi loodud psühhoanalüütilises käsitluses üks psüühika komponent.

Mina, miski, reaalsus ja ülimina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates tööst "Mina ja miski" (1923) jaotas Freud psüühika kolmeks omavahel tihedalt seotud instantsiks: miski, mina ja ülimina.

Mina püüab kontrollida kogu psüühikat. Tema ülesanne on miski tungide, ülimina moraalsete piiride ja ähvardava välise maailma reaalsete nõudmiste kooskõlla viimine. Korrastatud jõudude kogumina kontrollib ta miski stiihilisi jõude. Freud nimetab mina õnnetuks olendiks, kes teenib kolme isandat – välismaailma, ülimina ja miskit.

Erinevalt miskist püüab mina oma sisu sünteesida. Mina juhindub ohutuskaalutlustest ja võtab ärevust signaalina enda terviklikkuse ohustatusest.

Isiksuse areng kulgeb tungidele allumiselt nende valitsemisele ja ilmneb tervel mõistusel ja arukusel põhinevatel tegudel. Mina ja miski suhetes võivad tekkida raskused, mis tulenevad ülimina ja välismaailma nõuete ühitamatuses miski nõuetega. Kui tekib ülimina, saab minast miski ja ülimina vahelise võitluse väli. Seetõttu töötab mina välja kaitsemehhanismid – alateadliku psüühilise aktiivsuse vormid, mis võivaldavad pinget maha võtta ning moonutada sündmuste ja elamuste tähendust nii, et ei kahjustuks kujutlus enda ideaalsusest. Miski ja reaalsuse vahendajaks olla püüdes tõlgib mina miski alateadlikud nõudmised sageli eelteadvuslikeks ratsionalisatsioonideks, varjutades miski konfliktid reaalsusega. Samal ajal kirjutab ülimina minale ette teatud käitumisnormid, mille rikkumine toob kaasa alaväärsustunde ja süütunde.


Kui mina ei tule miski ja ülimina nõudmistega toime ning peab tunnistama end nõrgaks, tekib tal hirm reaalse maailma ees. südametunnistuse hirm ülimina ees, neurootiline hirm miski kirgede jõu ees.

Psühoanalüütiline teraapia püüab muuta mina üliminast sõltumatuks ning laiendada ja ümber korraldada tajuvälja nii, et miski uute piirkondade hõlvamisega mina tugevneks.

Mina on otseselt seotud teadvusega ning kehastab mõistust ja arukust. Ometi jääb ta Miski osana põhiliselt alateadlikuks ja osalt eelteadlikuks, mina tuum on aga alati alateadlik.

Mina on mõõdupuu, mille järgi maailma hinnatakse.

Reaalse maailmapildi loomisel on minale abiks taju, mis annab ettekujutused ajast.

Öösel on mina tegevus nõrgenenud, kuid ka siis juhib ta unenägude tsensuuri.

Teke ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mina eraldub miskist varases lapsepõlves. Kujutlus oma minast tekib lapse algsest eristusest oma keha ja muu maailma vahel. Mina pärineb miski esimestest objektikiindumustest (Oidipuse kompleksist). Ta moodustub Miski modifikatsioonina kohanemiseks ähvardava maailmaga.

Mina ammutab oma energia miskilt, mille survel ta peab kaasa aitama miski seksualsete, agressiivsete ja muude tungide rahuldamisele. Selleks peab ta maailma vaatlema, kujundades sellest realistliku pildi, jättes kõrvale seesmistest erutusallikatest tulenevad moonutused. Mina läheb mõnuprintsiibilt, mis miskis jagamatult valitseb, üle reaalsusprintsiibile, mis tõotab suuremat kindlust ja edu ning võimaldab tal käitumist ja elu oluliselt mõjutada.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]