Arthur Grumiaux

Allikas: Vikipeedia
Arthur Grumiaux
Sünniaeg 21. märts 1921
Surmaaeg 16. oktoober 1986 (65-aastaselt)

Arthur Grumiaux [grümj'oo] (21. märts 1921 Villers-Perwin16. oktoober 1986 Brüssel) oli belgia viiuldaja ja muusikapedagoog.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Grumiaux sündis Belgias Villers-Perwinis töölisperes. Muusikat õppima õhutas teda vanaisa, kui poiss oli nelja-aastane. Grumiaux õppis viiulit ja klaverit Charleroi konservatooriumis, kus ta võitis 11-aastaselt esimese preemia. Järgmisel aastal jätkas ta õpinguid, töötades koos Alfred Dubois'ga Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis. Kontrapunkti ja fuugat õppis ta Jean Absili käe all. Esimesed suuremad auhinnad pälvis ta veel enne 20. eluaastat (1939 Henri Vieuxtemps' auhind ja François Prume'i auhind; 1940 Belgia valitsuse Prix de Virtuosité). Sel ajal õppis ta kompositsiooni ka Pariisis eraõppes kuulsa rumeenia viiuldaja George Enescu (Yehudi Menuhini õpetaja) käe all.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Viiuldajana debüteeris ta 1940 Belgias koos Brüsseli Filharmoonia Orkestriga, mängides Mendelssohni viiulikontserti, kuid Teise maailmasõja tõttu sai ta sel alal jätkata alles 1945. aastal, mil ta debüteeris BBC Sümfooniaorkestriga. Sõja ajal mängis ta eraviisiliselt mitmes väiksemas ansamblis, kuid hoidus avalikest esinemistest.

Aastast 1949 töötas Grumiaux Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis viiuliprofessorina. Oma õpetajatöös rõhutas ta fraseerimisoskuse, helikvaliteedi ja viiulimängu kõrgete tehniliste standardite olulisust. Tema mängu on sageli võrreldud teise suure Belgia viiuldaja Eugène Ysaÿe omaga, samuti hispaanlase Pablo de Sarasatega. Grumiaux' reputatsioon ja tuntus viiuldajate hulgas oli säärane, et tema isikupärase stiili elemente võib kuulda mitme uuema põlvkonna viiuldaja mängus.

Grumiaux' suuremaid rõõme elus oli ta partnerlus Rumeenias sündinud Šveitsi klassikalise pianisti Clara Haskiliga. Mõnikord vahetasid nad omavahel instrumendid, et saavutada teistsugust perspektiivi. Kui Clara Haskil 1960. aastal Brüsseli raudteejaamas trepilt kukkumise tagajärjel suri, oli see Grumiaux'le nii tööalane kui ka isiklik kaotus.

Plaadistused[muuda | muuda lähteteksti]

Grumiaux andis välja rohkem kui 30 heliplaati, peaaegu kõik Philipsi plaadifirma kaudu. Salvestiste hulgas domineerivad Bach, Beethoven, Brahms, Mozart ja Schubert, ent esindatud on ka Corelli, César Franck, Ravel, Debussy, Stravinski ja Alban Berg. Lisaks sooloesitustele salvestas ta Mozarti kvintetid koos Grumiaux Ensemble'iga ning erinevaid palu koos Grumiaux Trioga, mis koosnes Grumiaux'st endast ning ungarlastest abielupaarist Georges Janzerist (vioola) ja Eva Czakost (tšello).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1973. aastal andis Belgia kuningas Baudouin I Grumiaux'le teenete eest muusikas parunitiitli.