Must aroonia
| Must aroonia | |
|---|---|
 Musta aroonia marjad | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Pihlaroonia Sorbaronia |
| Liik |
Must aroonia |
| Binaarne nimetus | |
|
Sorbaronia mitschurinii (Skvortsov et Maitul.) Sennikov | |
| Sünonüümid | |
Must aroonia (Sorbaronia mitschurinii, ka must pihlaroonia, aedaroonia) on roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluv heitlehine põõsastaim,[2] mille marjadel on raviv toime.
Musta arooniat on peetud Põhja-Ameerikast pärit tumeda aroonia (Aronia melanocarpa) sordirühmaks. Geeniuuringu põhjal on tõenäoline, et must aroonia on hariliku pihlaka (Sorbus aucuparia) ja tumeda aroonia või ploomilehise aroonia (Aronia prunifolia) hübriid.[3]
Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Must aroonia on hästiharunevate vartega[4] 1–3 meetri kõrgune põõsas, mille võrsed on peaaegu paljad. Taime lehed on 3–6 cm pikad ja 2–3 cm laiad,[1] pealt tumerohelised ja läikivad, alt pearoo kohalt karvased ning servadest peensaagjad. Lehtede kuju on elliptiline või äraspidimunajas.[5] Sügisel muutuvad punaseks.[1]
Aroonia õied on valged ning moodustavad väheõielise kännase.[2] Õitsemisaeg on mais ja juunis.[1]
Vili on umbes 0,6–0,8 cm läbimõõduga[1] mahlakas kerajas mari, mille värvus on kas must, mustjaspruun või lillakasmust.[5]
Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Musta arooniat on kerge kasvatada, seetõttu on ta aedades marjapõõsana üsna levinud. Harvemini, või üldse mitte, leidub arooniat metsas.[2][6]
Taim on külmakindel ja annab iga aasta head saaki, kuna õitseb üpris hilja. Mulla suhtes on taim vähenõudlik[6] Seemnetega on seda tülikas paljundada, kuna need vajavad külvieelset töötlemist.[4]
Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis kasvatatakse musta arooniat ilu- ja marjataimena, kusjuures populaarsuse saavutas taim alles pärast Teist maailmasõda.[7] Nõukogude ajal kasvatati arooniat 49 hektaril (1970. aasta andmetel).[8]
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Aroonia viljad sisaldavad P-vitamiini-aktiivsusega bioflavonoide (hesperidiin, rutiin, kvertsetiin, kvertsitriin), antiotsüaane, katehhiine (parkained), karotenoide, sahhariide (glükoos, fruktoos, sahharoos – kuni 10%), orgaanilisi happeid (kuni 0,8%)[2][1] ja C-, B-, E-, ja PP-vitamiini,[5] millest viimased säilivad marjades ja nendest tehtud mahlas hästi.[9]
Droog, kasutamine ja toimed[muuda | muuda lähteteksti]
Taimelt kogutakse küpseid vilju, mida kasutatakse värskelt mahlana (pressitult 60% mahla),[2] mitmesuguste hoidistena või soovi korral kuivatatult.[4] Kuivatamisel lastakse viljadel päikese käes seista ning pärast seda viiakse need kuivatisse temperatuuril 60 °C.[2] Värsked marjad säilivad mõne plusskraadi juures 2–3 kuud.[4]
Must aroonia aitab kõrgvererõhktõve vastu, alandades nõrgalt vererõhku. Taimel on mõõdukas P-vitamiini sisaldus, mistõttu aitab just viimase vaeguse vastu.[4] Samuti leevendab aroonia kaksteistsõrmiku- ja maohaavandtõve sümptomeid.[2]
10–30 päevase perioodi jooksul süüakse pool tundi enne sööki kas värskeid marju 100 g või juuakse mahla 50 g. Talvisel ajal võib kasutada ka kuivatatud marju või pulbrit kogusega üks teelusikatäis.[4]
Kvaliteetse droogi määravad järgmised näitajad: vett 70–83%, tuhka mitte üle 1%, valmimata marju mitte üle 2%, lehti ja varsi mitte üle 0,5%, kahjureist puretud marju mitte üle 0,5%, mineraalseid lisandeid mitte üle 0,5% ja P-vitamiin-aktiivsusega aineid mitte alla 1,5%.[1]
Ohud ja vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]
Aroonias sisalduvad orgaanilised happed võivad tekitada vaevusi seedekulglas. Lisaks võib eelnev haavandtõbi ägeneda või tekkida maomahla ülihappelisus.[2] Liigne tarbimine võib tekitada veres trombe, mistõttu tuleks hoiduda üle 300 g marjade söömisest ühe päeva jooksul.[4]
Käärima läinud mahla ja marjade tarbimisest tuleks hoiduda, sest selle raviv toime on kadunud ning esineda võib soovimatuid kõrvaltoimeid.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Oskar Kook, Johannes Tammeorg, Gustav Vilbaste (1984). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. Lk 16.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 95.
- ↑ Leonard, P. L.; M. H. Brand; B. A. Connolly, S. G. Obae (2013). Investigations into the origin of Aronia mitschurinii using amplified fragment length polymorphism analysis. HortScience. 48 (5): 520–524.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Ulve Pihlik (2008). Ravimtaimed aias. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 20.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Tatjana Gorbunova (2008). Ravimtaimeatlas. Tallinn. Lk 20.
- ↑ 6,0 6,1 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 196.
- ↑ Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 38–39.
- ↑ Kalju Kask, Robert Piir (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus.
- ↑ 9,0 9,1 Margareete Otter (1998). Toidu- ja maitsetaimede raviomadusi. Tartu: Atlex. Lk 90–91.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Must aroonia – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis