Armastus kolme apelsini vastu

See artikkel räägib muinasjutust, näidendi kohta vaata artiklit Armastus kolme apelsini vastu (näidend), ooperi kohta vaata artiklit Armastus kolme apelsini vastu (ooper).

"Armastus kolme apelsini vastu" (ATU 408) on Vahemere maades ja Idamaades armastatud muinasjutt. Seda tuntakse ka pealkirjade "L'amour des trois oranges" (prantsuse keeles), "As tres cidras do amor" (portugali keeles), "La brutta saracina" (itaalia keeles) ja "La mora tuerta" (hispaania keeles) all. Põhja-Euroopas pole ta nii tuntud, ta puudub ka vendade Grimmide ja teistest populaarsetest muinasjutukogumikest.

Muinasjuttu iseloomustab aukartustäratav tekstiajalugu. Jutust on Portugali ja Pärsia vahel paiknevatelt aladelt üles kirjutatud sadu variante. Ühe variandi on üles kirjutanud itaalia muinasjutukoguja Giambattista Basile. Tema variandis on apelsinide asemel sidrunid.

See muinasjutt on eesti keeles ilmunud sarjas "Muinaslugusid kogu maailmast" raamatus "Aus talupoeg Massaro Veritá".

Sisukirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas soovis, et tema ainuke poeg võtaks naise. Ühel päeval lõikas prints endale sõrme. Kui ta nägi oma verd, mis voolas valgele juustule, otsustas ta, et abiellub ainult naisega, kes on valge kui juust ja punane kui veri. Ja ta läks teda otsima. Ta rändas mööda maad, kuni jõudis Naiskoletiste saarele. Seal ütlesid kaks väikest vana naist talle, et ta leiab otsitu, kui läheb edasi. Kolmas andis printsile kolm sidrunit, kuid hoiatas, et see neid enne ei avaks kui allika juures. Sest igast sidrunist lendab välja haldjas, kellele tuleb juua anda.

Prints pöördus koju, kuid allikal ei olnud ta piisavalt kiire esimese kahe sidruni jaoks. Alles kolmandast tuli välja naine, kes oli valge kui juust ja punane kui veri. Prints tahtis, et naine jõuaks temaga koju väärikalt, sobiva riietuse ja teenijaskonnaga. Ta jättis naise puu otsa ennast ootama ja läks vajalikku muretsema. Must orjatar, kes tuli allikale vett ammutama, nägi naise peegeldust vees ja arvas, et see talle endale kuulub. Seepeale arvas ta, et on liiga kaunis, et vett kanda. Kuid naine puu otsas naeris selle peale ja orjatar sai oma eksimusest aru. Ta tahtis naisele kätte maksta ja pakkus ennast tema juukseid sättima. Naine nõustus ja orjatar torkas naise juustesse nõela, mis naise tuviks muutis. Kui prints tagasi jõudis, ütles orjatar talle, et tema ongi printsi armastatu, kuid kurja nõiduse läbi moondunud.

Prints ja tema vanemad valmistusid pulmadeks. Tuvi lendas lossi kööki ja palus kokal ennast ära keeta. Keeduveest, mille kokk aeda viskas, kasvas aga sidrunipuu kolme sidruniga. Prints märkas seda, korjas sidrunid ja sai niimoodi oma pruudi tagasi. Ta viis naise pidusöögilauda ja lubas teda igasuguse kahju eest kaitsta. Orjatar ütles, et teda tuleks ära põletada ja prints lasi ta põletada.

Muinasjutu põhjal loodud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Christine Goldberg. The Tale of the Three Oranges. Helsinki 1997. (FF Communications 263.)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]