Epitaaf

Allikas: Vikipeedia
Mustpeade vennaskonna epitaaf Tallinna Linnamuuseumis

Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal.

Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas, ka surnu vappepitaaf või mälestustahvel kiriku seinal.

Epitaaf võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus.

Näiteks Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina tema luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa".

16. – 17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärseimaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, aadlikud ning pastorid. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks.

Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid Kristuse ristilöömine ning Kristuse ülestõusmine. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ning aadlike epitaafe.

Allikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013