Keskmine ogavaksik
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
| Keskmine ogavaksik | |
|---|---|
.jpg) Keskmine ogavaksik (Aplocera plagiata) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Vaksiklased Geometridae |
| Perekond |
Aplocera |
| Liik |
Keskmine ogavaksik |
| Binaarne nimetus | |
|
Aplocera plagiata (Linnaeus, 1758) | |
Keskmine ogavaksik (Aplocera plagiata) kuulub vaksiklaste sugukonda, liblikaliste seltsi. Keskmine ogavaksik on üle terve maailma suhteliselt levinud.
Eluring[muuda | muuda lähteteksti]
Keskmine ogavaksik lendab kahe põlvkonnana maist juulini ja augustist septembrini. Röövikud talvituvad. Esimese põlvkonna täiskasvanud isendid tärkavad suve alguses ja munevad lehestikule varsti pärast tärkamist. Esimese põlvkonna vastsed on kohal juulis. Teise põlvkonna täiskasvanud isendid tärkavad suve keskpaigas või lõpus ja teise põlvkonna vastsed on kohal augustist septembrini. Jahedad sügistemperatuurid aeglustavad vastsete arengut ja põhjustavad röövikute liikumist mulla allapanu alla või mulda, kus nad talvituvad ja seejärel nukkuvad järgmise aasta hiliskevadel.[1]
Röövikud[muuda | muuda lähteteksti]
Ogavaksiku vastsed toituvad mitmesugustest taimedest, sealhulgas tammest, hikkoripuust ja kasest. Röövikud on tavaliselt suured ja karvased, neil on pruun või punakas keha, mida kaunistavad ekrsavärvilised triibud ja mustrid. Naistepuna taimed sisaldavad keemilisi ühendeid, mida tuntakse hüperitsiinide ja hüperforiinina, millel arvatakse olevat kaitsev roll taimtoiduliste putukate vastu. Kuid Aplocera plagiata röövikud taluvad ja isegi kasutavad neid ühendeid oma toidus. Arvatakse, et Aplocera plagiata võime toituda Hypericum taimedest võib olla seotud koi ja taime koosevolutsiooniga. Aja jooksul võis koi olla välja arenenud kohandused, et ületada taime keemiline kaitse, samas kui taim võis välja töötada kohandused, et taluda koi taimtoidulisi.[2]
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Ogarvaksikuid võib leida Põhja-Ameerikast, Euroopast ja parasvöötme Aasiast. Aplocera plagiata on Euroopa päritolu. See toodi sisse Columbiasse 1976. aastal ja Ontariosse aastal 1980. USA-st leiti seda esimest korda 2003. aastal. [3] Üldiselt on nad levinud Lääne- Eestis ja saartel. [4]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Ogavaksiku röövikud toituvad tavaliselt paljude puuliikide lehtedest, kuid võivad toituda ka muudest taimedest. Nende toitumisharjumused sõltuvad sageli nende konkreetsest elupaigast ja kättesaadavatest toiduallikatest. Röövikud söövad lehti, kuni nad on täielikult arenenud ning valmis nukufaasi minema. Täiskasvanud putukad toituvad tavaliselt õietolmust ja nektarist, kuid mõned liigid ei tarbi toitu üldse ning nende eluiga piirdub ainult paaripäevasega.[5]
Määramine[muuda | muuda lähteteksti]
Ogavaksiku tiibadel on omapärased hallid triibud ja laigud, mis koosnevad eri värvitoonidest. Neil on karvased jalad, mis on märgatavalt laiemad kui muudel rööviklaste liikidel. Röövik on tavaliselt punakas pruun, millel on erksavärvilised triibud ja mustrid. Määramiseks on soovitatav kontakteeruda spetsialistiga.[6]