Ants Oidermaa
Ants Oidermaa (enne nime eestistamist Hans Oidermann, perekonnanimi muudetud 4. jaanuaril 1935, eesnimi 31. detsembril 1936[1]; (2. detsember 1891 Sauga vald, Pärnumaa – mõistetud surma 2. juulil 1941 Tallinnas) oli Eesti poliitik.
Õppis Peterburi ülikooli filosoofiateaduskonnas (1912–1914),
1914. astus vabatahtlikult Vene sõjaväkke ning lõpetas sõjakooli ja sai esimese ohvitseriauastme, sõdis esimeses maailmasõjas ja Venemaa kodusõjas Koltšaki vägede koosseisus Punaarmee vastu.
1920. aastal pärast Venemaa kodusõja lõppu tuli Eestisse tagasi, aastail 1922–1927 töötas diplomaadina (keskasutises, 1926 I sekretär Lätis, 1926–1927 oli esindaja Leedus).
Üleriikliku Põllumeeste Esituse peasekretär, ajalehe Kaja peatoimetaja 1931–1934.
Isamaaliidu keskjuhatuse liige aastail 1935–1940, Riikliku Propaganda Talituse juht aastail 1935–1937, ajalehe Uus Eesti peatoimetaja aastail 1937–1939, minister aastail 1939–1940 Kaarel Eenpalu teises valitsuses ja Jüri Uluotsa valitsuses (ühtlasi oli tema peale eriülesandena pandud Riikliku Propaganda Talituse[2][3] ja alates 6. maist 1940 Informatsiooni Keskuse[4] juhtimine). Rahvuskogu Esimese Koja (73. valimisringkonnast, seltskondlike komiteede poolt), alates 7. aprillist 1938 I Riigivolikogu liige (34. valimisringkonnast, Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde poolt).
Arreteeriti detsembris 1940 Aegviidus, kus varjas ennast Nõukogude okupatsioonivõimude eest. memoriaal.ee järgi arreteeriti 9. detsembril 1940 Nõmmel.[5]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- H. Oiderman propagandajuhiks. Kaja, 18. detsember 1934, nr. 298, lk. 1.
- Ants Oidermaa ministriks. Uus Eesti, 25. jaanuar 1939, nr. 24, lk. 1.
- Minister A. Oidermaa astus ametisse. Uus Eesti, 31. jaanuar 1939, nr. 30, lk. 1.