Anne Veesaar
Foto: Ave Maria Mõistlik, 28. veebruar 2024
Anne Veesaar (sündinud 4. juulil 1957 Valgas) on eesti näitleja.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Anne Veesaar on õppinud Valga 1. Keskkoolis ja Tallinna 47. Keskkoolis ning ta lõpetas 1975. aastal Tallinna 32. Keskkooli. 1975. aastal üritas ta astuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.[1] Ta on töötanud hambaravipolikliinikus arsti abilise ja Tõnismäe haigla operatsioonisanitarina.[2] 1980. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana (IX lend).[3] 2021. aastal lõpetas Veesaar Tartu Ülikooli magistriõppe kultuurikorralduse alal.[4]
Ta töötas aastatel 1980–1989 Rakvere Teatris ja seejärel kuni 2004. aastani Vanalinnastuudios, sealhulgas aastatel 2002–2004 direktorina. Hiljem on olnud vabakutseline näitleja. Ta on tegutsenud ka muusikaliprodutsendina (Smithbridge Productions).
Loominguline töö
[muuda | muuda lähteteksti]Rolle teatris
[muuda | muuda lähteteksti]- 1980 – Gingema ja Bastinda, Frank Baum / Imbi Süvalep "Smaragdlinna võlur"
- 1981 – Pimpa, Betti Alver / Imbi Süvalep "Viletsuse komöödia"
- 1982 – Silvia, Pierre Carlet de Chamblain de Marivaux "Armastuse ja juhuse mäng"
- 1982 – Gertrude von Tiesenhausen, Jaan Kross / Paul-Eerik Rummo "Rakvere romanss"
- 1983 – Zerbinette, Molière "Scapini kelmused"
- 1984 – Mirandolina, Carlo Goldoni "Võõrastemaja perenaine ehk Mirandolina"
- 1986 – Helga, Peter Ustinov "Poolel teel puu otsa"
- 1988 – Lena, Athol Harold Fugard "Bušman ja Lena"
- 1990 – Johanna Maaten-Maternaid, Hugo Raudsepp "Salongis ja kongis"
- 1990 – Carin von Kantzow ja Emmy Sonnemann, Ilpo Tuomarila "Hurmav Hermann Göring" (Vanemuises)
- 1991 – missis Cheveley, Oscar Wilde "Ideaalne abikaasa" (Vanemuises)
- 1992 – Aki Agu, Ardi Liives "Kallimast kallim"
- 1993 – Lonni, Ernst Peterson-Särgava "Uus minister"
- 1994 – Doris, Bernard Slade "Saame kokku veebruaris"
- 1995 – Dina, Semjon Zlotnikov "Naise juurde tuli mees"
- 1996 – Tatjana Nikolajevna Lavrentjeva, Oskar Luts / Toomas Kall "Tagahoovis" (Draamateatri ja Vanalinnastuudio ühistöö)
- 1997 – Eleanor, Howard Pyle / Ain Mäeots / ja Indrek Olmaru "Robin Hood" ´(Emajõe Suveteatris)
- 1999 – Annie, Tom Stoppard "Midagi tõelist"
- 2001 – Christine, Francis Veber "Õhtusöök lollidega"
- 2007 – osaline, Alan Menken / Stephen Schwartz "Tutvumiskuulutus" (Muusikaliteatris)
- 2009 – missis Patrick Campbell, Jerome Kilty "Armas luiskaja"
- 2010 – Alice B. Toklas, Win Wells "Gertrude Stein saatjaga" (Mõisateater)
- 2010 – Ema, Holger Schober "Hikikomori" (VAT Teatris)
- 2011 – Jessie, Marsha Norman "Head ööd, ema!" (Mõisateater)
- 2013 – Gaby, Robert Thomas "8 armastavat naist" (Rakvere Teatris)
- 2014 – Ch'idzigyaak, Velma Wallis / Merle Jääger "Kaks vana naist" (Vanemuises)
- 2015 – õde Aloysius Beauvier, John Patrick Shanley "Kahtlus" (Katariina kirikus)
- 2016 – Silvia, Elizabeth Coleman "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" (Vana Baskini Teater)
- 2017 – Rakel, Ingmar Bergman "Pärast proovi" (Tallinna Filmimuuseumis)
- 2019 – Ellen, Gertrud Larsson "Metsas ei kuule su karjumist keegi" (Vana Baskini Teater)
- 2023 – Emma, Tove Appelgren "Majakavahi tüdrukud" (Lavastusprojektid)
Filmirolle
[muuda | muuda lähteteksti]- 1976 – "Minu naine sai vanaemaks" telemängufilm, Helga
- 1981 – "Keskpäev" telemängufilm
- 1993 – "Kapsapea" nukufilm, Liisbet (hääl)
- 1993 – "Väekargajad" lühifilm, Hädi
- 1997 – "Tagasi Euroopasse ehk Kapsapea 2" nukufilm, Roosi (hääl)
- 2000 – "Saamueli internet" nukufilm, Saamueli eit (hääl)
- 2006 – "Georg" telemängufilm, Jekaterina Furtseva
- 2015 – "Släkkerid EP01 - Rabarberikook" tudengifilm, lasteaia juhataja
- 2022 – "Võõrad" tudengifilm, Veera
- 2023 – "Jurõk" telefilm (Ukraina/Eesti), Musja
- 2024 – "Ära ole uhke" tudengifilm, Mare
- 2024 – "Friction!" tudengifilm, Inge
Teleseriaalid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1993 – Mare Peterson – "Õnne 13"
- 2008 – "Tuulepealne maa", prostituut
- 2015 – "Viimane võmm"
- 2020 – "Kättemaksukontor", Riina Tähtmaa[5]
Muu
[muuda | muuda lähteteksti]Veesaar on mänginud telelavastustes "Ametialased suhted" (1980), "MInu visiitkaart" (1983), "Emili sõber" (1989), "Kummaline missis Savage" (1990) ja "Minu veetlev Kunder" (2003); kuuldemängudes ("Jahistseenid" 1996; "Taevaredel" 1998; "Tüdrukud"; "Karuteene"), olnud Kanal 2 telesaate "Õhtused jutud" saatejuht ning osalenud Eesti Televisiooni meelelahutussaadetes ("Kuulsad ja kummalised").[6][2]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2018 – ETV "Ringvaate" Terasmikrofon
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Anne Veesaar on olnud abielus näitleja ja lavastaja Talvo Pabutiga (abielust sündis poeg Ott Pabut) ja helirežissöör Jaak Ellinguga.[6] Ta on olnud suhtes näitleja Erik Ruusiga.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vilistlase lugu. Anne Veesaar: unistustel pole aegumistähtaega. ut.ee, 24. aprill 2024.
- ↑ 2,0 2,1 Anne Veesaar - igavene nõid! ekspress.delfi.ee, 12. juuni 2002.
- ↑ IX lend. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. eamt.ee
- ↑ Näitleja Anne Veesaar kergitas saladuseloori oma eraelult: mul on juba aastaid üks sõber, kellele saan toetuda. kroonika.delfi.ee, 21. detsember 2024.
- ↑ Anne Veesaar. IMDb.
- ↑ 6,0 6,1 Anne Veesaar. Eesti Teatriliit.
- ↑ Erik Ruus abiellus Anne Veesaare sõbrannaga. elu24.postimees.ee, 27. jaanuar 2011.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Anne Veesaar: Kõige tähtsam on armastus! annestiil.delfi.ee, 26. detsember 2002.
- Anne Veesaar toob Palmse mõisa briti staarnäitleja sära. Eesti Päevaleht, 22. juuli 2009.
- Kuidas Anne Veesaarest sai Raivo Trassi armuke. ekspress.delfi.ee, 27. november 2009.
- Anne Veesaar Erik Ruusist lahus: sõbranna võrgutas mu elukaaslase. kroonika.delfi.ee, 16. mai 2011.
- Ursula Nõu. Anne Veesaar: ma ei ole andekas, aga see-eest töökas ja sihikindel. epl.delfi.ee, 11. september 2015.
- Anne Veesaar 60! Õhtuleht, 5. juuli 2017.
- Ukrainas toimunud võtetelt koju naasnud Anne Veesaar .... err.ee, 2. märts 2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Anne Veesaar. Eesti filmi andmebaasis.
- Anne Veesaar. IMDb andmebaasis.
- Siin ja praegu: Anne Veesaar. arhiiv.err.ee, 10. märts 2001.
- Tähelaev: Anne Veesaar. arhiiv.err.ee, 25. veebruar 2007.