Anne Klevest

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anne Klevest. Hans Holbein noorema portree, u 1539

Anne Klevest (saksapäraselt Anna von Kleve, eestipäraselt ka Kleve Anna; 151516. juuli 1557) oli Inglismaa kuninganna, Henry VIII neljas abikaasa.[1] Anne'i kohta pole enne 1527. aastat palju teada, kui ta kihlus Francise, Lorraine'i hertsogiga, kuigi nad kunagi ei abiellunud. 1539. aasta märtsis algasid läbirääkimised Anne'i abielu sõlmimiseks Henryga, kuna Henry pidas vajalikuks moodustada poliitilise liidu Anne'i venna Williamiga.

Anne saabus Inglismaale 27. detsembril 1539 ning abiellus Henryga 6. jaanuaril 1540. Pärast kuut kuud abielu kuulutati see kehtetuks, kuna abielu polnud konsummeeritud. Pärast abielulahutust jäi Anne Inglismaale ning teda nimetati kuninga armastatud õeks (the King's Beloved Sister). Ta elas nii kaua, et näha Mary I kroonimist, elades kauem kui Henry teised naised.

Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]

Anne sündis 1515. aastal Düsseldorfis. Tema täpne sünnikuupäev ei ole teada, tõenäolisteks peetakse 22. septembrit[2] või 28. juunit[3].

Anne oli John III, Kleve hertsogi ja Maria, Jülich-Bergi hertsoginna teine laps. Johnil ja Marial oli veel kolm last: Sibylle, William ja Amalia. Pärast Johni surma sai Anne'i vend William Jülich-Kleve-Bergi hertsogiks. Anne'i isa järgis reformatsiooni ning William oli luteri usku, kuid perel polnud religioosseid piire ning Anne'i ema oli "range katoliiklane".[4]

11-aastaselt (1527) kihlus Anne Francise, Lorraine'i hertsogiga, kes oli 10-aastane.[2] Seetõttu peeti kihlumist mitteametlikuks ning tühistati 1535. aastal.

Hertsogi jätkuv vaidlus Gelderni üle keiser Charles V-ga tegi neist Henry VIII-le sobivad liitlased. Abielu Anne'iga soovitas kuninga peaminister Thomas Cromwell.

Abielu ettevalmistus[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstnik Hans Holbein noorem maalis portreed Anne'ist ning tema õest Amaliast, keda mõlemaid peeti Henry neljanda naise kandidaatideks. Henry palus kunstnikul olla maalimisel võimalikult täpne.

Läbirääkimised Kleve hertsogkonnaga olid täies hoos 1539. aasta märtsiks. Sama aasta 4. oktoobril allkirjastati abieluleping Henry ja Anne'i vahel. Henry hindas naistes haridust ning kultuurilist elutarkust, kuid Anne'il need puudusid. Ta polnud saanud ametlikku haridust, kuid oli osav käsitöös ning nautis kaardimänge. Ta oskas lugeda ning kirjutada, kuid ainult saksa keeles.[2] Sellegipoolest peeti Anne'i leebeks, vooruslikuks ja õpihimuliseks.

Anne'i kirjeldas Prantsuse suursaadik kui pikk ja sale, "keskmise iluga ning väga kindla ja resoluutse näoga".[4] Kroonik Edward Halli sõnad laususid: "Tema juuksed olid lahti ning olid heledad, kollased ja pikad ... ta kandis inglispäraseid rõivaid prantsuse kapuutsiga, mis väljendasid tema ilu ning head nägemust, et iga olend rõõmustas teda nähes".[5]

Henry kohtus Anne'iga eraviisiliselt 1540. aasta uusaastapäeval Rochesteri kloostris.[6] Henry kaaslaste tunnistuse kohaselt oli ta Anne'i suhtes pettunud, kuna ta ei näinud välja nagu kirjeldused olid väitnud. Henry ja Anne kohtusid ametlikult 3. jaanuaril Greenwichi pargi väravate taga, kus viidi läbi suurejooneline vastuvõtt.[6]

Tõenäoliselt kasutas Henry abielu lahutamisel Anne'i väidetavat ebarahuldavat välimust vabandusena. Henry teatas, et "pole ta midagi nii kaunis, kui temast on teatatud".[7] Cromwell sai osa süüdistuse endale Holbeini portree osas, mis Henry arvates liialdas Anne'i iluga. Kui kuningas lõpuks Anne'iga kohtus, olevat kuningas olnud šokeeritud tema välimuse pärast.[8]

Henry püüdis leida viise, kuidas abielu vältida, kuid selleks ajaks oli see võimatu, ilma et see ohustaks olulist liitu sakslastega.

Abielu[muuda | muuda lähteteksti]

Henry ja Anne abiellusid 6. jaanuaril 1540 Placentia palees Greenwichis. Fraas "God send me well to keep" (umbes "Jumal, hoia mind hästi") oli graveeritud tema abielusõrmusele.[4] Kohe pärast Inglismaale saabumist allus Anne anglikaani jumalateenistuse kujule, mida Henry eeldas.[9] Abielupaari esimene öö polnud edukas. Henry teatas Cromwellile, et ta polnud abielu lõpule viinud, lausudes: "Ta ei meeldinud mulle ka varem, kuid nüüd meeldib ta mulle veelgi vähem".

1540. aasta veebruaris kiitis Anne Henryt abikaasana, öeldes: "Voodisse jõudes suudleb ta mind, võtab mul käest ning lausub mulle 'Head ööd, kallim'; ning hommikul suudleb ta mind ning lausub 'Hüvasti, kallis.'"[2]

24. juunil kästi Anne'il õukonnast lahkuda, 6. juulil teavitati teda, et kuningas plaanib abielu lahutamist. Tunnistajate ütlused võeti mitmelt kohtunikult ning kahelt arstilt, kes tunnistasid kuninga pettumust Anne'i välimuse osas.

Lühikese aja pärast küsiti Anne'ilt tema nõusolekut abielu tühistamiseks, millega ta nõustus. Cromwell, abielu korraldaja, mõisteti süüdi riigireetmises ning hukati 28. juulil. Abielu kuulutati kehtetuks 9. juulil 1540.[4]

Pärast abielu tühistamist[muuda | muuda lähteteksti]

Endine kuninganna sai enda valdusesse rikkalikud asulad, sealhulgas Richmondi palee ning Heveri lossi. Henry ja Anne said headeks sõpradeks – Anne oli Henry pere auväärne liige ning sai endale nimetuse kuninga armastatud õde (the King's Beloved Sister). Teda kutsuti tihti õukonda.[2]

Pärast Henry viienda naise, Catherine Howardi hukkamist palusid Anne ning tema vend, et Henry abielluks Anne'iga uuesti. Henry keeldus kiiresti.[10] Tunduvalt ei meeldinud talle Henry kuues naine, Catherine Parr, ning väidetavalt reageeris nende kahe abiellumisele lausega "On alles kena koorma emand Parr enda kanda võtnud".[4]

1553. aasta 4. augustil kirjutas Anne oma endisele kasutütrele, Mary I-le ning õnnitles teda Felipe II-ga abiellumise puhul.[2] 28. septembril, kui Mary kolis Whitehall paleesse, saatsid teda tema õde Elizabeth ning ka Anne.[11] Anne võttis ka osa Mary kroonimisprotsessist ning võis kohal olla tema kroonimisel Westminster Abbeys.[12] Kuna uus kuninganna oli range katoliiklane, vahetas ka Anne usku, muutudes samuti katoliiklaseks.[2][9]

Pärast lühikest naasmist prominentsusele kaotas Anne kuningliku soosingu 1554. aastal pärast Wyatti mässu. Anne'i tihe seos Elizabethiga oli kuningannat veennud, et "Klevese leedi [Anne] oli plaaniga seotud ja innustas Kleve hertsogi Elizabethi aitama".[2] Puuduvad tõendid selle kohta, et Anne'i oleks kutsutud õukonda pärast 1554. aastat. Ta oli sunnitud elama vaikset ning varjatud elu oma kinnistutel.[2] Pärast Inglismaale saabumist ei lahkunud Anne kunagi. Vaatamata kohatisele koduigatsusele oli Anne üldiselt Inglismaal õnnelik ning Holinshed kirjeldas teda kui "daam, kellel on igati kiiduväärt lugupidamine, on viisakas, leebe ning hea perenaine oma teenritele".[2]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Anne'i tervis hakkas halvenema, lubas Mary tal elada Chelsea Old Manoris, kus oli elanud Catherine Parr pärast tema uuestiabiellumist.[4] 1557. aasta juuli keskel hakkas Anne dikteerima oma testamenti. Selles mainis ta oma venda, õde ning vennanaist, samuti tulevast kuningannat Elizabethi, Suffolki hertsoginnat ning Arundeli krahvinnat.[2] Ta jättis oma teenritele veidi raha ning palus Maryl ning Elizabethil neid oma õukondades majutada.[2]

Anne suri Chelsea Old Manoris 16. juulil 1557, 41- või 42-aastasena. Tema surma kõige tõenäolisem põhjus oli vähk.[4] Ta maeti Westminster Abbeysse 3. augustil.

Anne oli viimane Henry VIII naistest, kes suri.[2] Henry viimane naine, Catherine Parr, suri 9 aastat enne teda. Siiski ei elanud ta kõige kauem, kuna Henry esimene naine, Catherine Aragónist, elas 50-aastaseks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Weir, Alison (2008). Britain's Royal Families: The Complete Geneaology
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 Norton, Elizabeth (2009). Anne of Cleves: Henry VIII's Discarded Bride
  3. Darsie, Heather (2019). Anna, Duchess of Cleves: The King's Beloved Sister. Amberley Publishing. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Fraser, Antonia (1992). The Six Wives of Henry VIII
  5. Hall, Edward (1809). Hall's chronicle; containing the history of England, during the reign of Henry the Fourth, and the succeeding monarchs, to the end of the reign of Henry the Eighth, in which are particularly described the manners and customs of those periods
  6. 6,0 6,1 Warnicke, Retha M. (2000). The Marrying of Anne of Cleves: Royal Protocol in Early Modern England. Cambridge University Press. 
  7. Schofield, John (2011). The Rise & Fall of Thomas Cromwell: Henry VIII's Most Faithful Servant. The History Press. 
  8. Elton, G. R. (1991). England Under the Tudors. Routledge. 
  9. 9,0 9,1 Weir, Alison (1992). The Six Wives of Henry VIII. Grove Press. 
  10. Farquhar, Michael (2001). A Treasury of Royal Scandals: The Shocking True Stories of History's Wickedest, Weirdest, Most Wanton Kings, Queens, Tsars, Popes, and Emperors. Penguin Books. 
  11. Whitelock, Anna (2010). Mary Tudor: England's First Queen. Bloomsbury Publishing. 
  12. Porter, Linda (2007). Mary Tudor: The First Queen. Piatkus Books.