Aleksotas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aleksotas

leedu Aleksotas

Elanikke: 10522

Koordinaadid: 54° 53′ N, 23° 54′ E
Aleksotas (Leedu)
Aleksotas

aleksotas.kaunas.lt

Aleksotas (poola Aleksota, saksa Ellixeten, vene keeles vanasti Алексота) on Kaunase linnaosa, mis asub linna lääneosas Aleksotase valla territooriumil Nemunase kaldal. Aleksotas piirneb lõunas Kazliškiai linnaosaga, idas Fredaga ja läänes Marvelėga, üle Nemunase viib sild Kaunase vanalinna. Aleksotases asub Kaunase Steponas Dariuse ja Stasys Girėnase lennuväli.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vytautas andis Aleksotase piirkonna aastal 1408 Kaunase linna metsamaaks. Arvatakse, et tegemist on vana hiiepaigaga, mis võis olla pühendatud Mildale. XVI sajandil kandis piirkond nime Svirbigala, Svirbigaila või Svirbiogala. Koduloolase Bronius Kviklysi andmetel sai koht Aleksotase nime XVI sajandi lõpuaastatel, mil sinna kujunes saksa kaupmeeste sadam, kus laevade maabumiskohad kandsid kohalikus murdes nimetust aleksotas.[1] Teise oletuse kohaselt tuleneb nimi mõnest Aleksiks kutsutud mehe nimest, kes oli sealsete maade omanik. Nimelt on lõpp -otas tüüpiline Leedu asulatele, mis on nime saanud oma omaniku järgi, seda eriti Suvalkijas, ka on Aleks sage lühend nimede Aleksandras, Aleksas või Alekna puhul.[2]

Esimesed elumajad rajati üle Nemunase viiva silla otsa juurde XVII sajandil. Kuni aastani 1795 oli tegemist Kaunase eeslinnaga.

Kolmandal Poola jagamisel läks Aleksotas Preisimaa valdusse, Napoleoni tegevuse tagajärjel sai sellest aga Varssavi hertsogiriigi osa, mille likvideerimise järel hakkas Aleksotas kuuluma Venemaale. Novembriülestõusu ajal kasutasid ülestõusnud sealseid kõrgustikke, et hoida Kaunast oma suurtükkide tule all.

Aastal 1838 sai Aleksotast alev. Kaunase kindluse rajamise järel kujunes Aleksotas kindlusasulaks.[3] Aastal 1913 rajati sealne lennuväli.

Aastal 1915 liideti 15 hektari suurune osa Aleksotasest Kaunasega. Aastal 1921 valmis sealne katoliku kirik (kiriku uus hoone valmis aastal 1997). Aastal 1923 oli Aleksotases 4155 elanikku. Aastal 1927 alustas seal tööd klaasivabrik. Aleksotas liideti Kaunasega aastal 1931, neli aastat hiljem valmis Aleksotase köisraudtee. Aastal 1940 sai linnaosa raamatukogu.

Teise maailmasõja ajal oli Aleksotases 250-meheline metsavendade salk (suurim Leedu aladel) osalemas lahingutes Kaunase hõivamiseks. Pärast seda, kui sakslased olid võimu Kaunases üle võtnud, rajasid nad lennuväljale sõjavangide koonduslaagri, kus oli 9155 sõjavangi.[4] Hiljem hävitasid saksa okupatsiooniväed Aleksotases asunud Vytautas Suure Ülikooli füüsika- ja keemiateaduskonna hooned. Tänapäeval asub Aleksotases (aadressil V. Čepinskio g. 5) sama ülikooli muusikaakadeemia.

Asumid[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksotases eristatakse kahte asumit. Yliškės on eramajade piirkond, mis asub Aleksotase lennuväljast loodes.

Teine asum, Linksmadvaris, asub Nemunase kaldal. Józef Godlewski ostis sealse maa ja rajas sinna lõbutsemiskoha, mille järgi koht ka nime sai (linksma(lõbu)+dvaris (mõis, loss)). Selle juurde kuulus ka Žagariškiai või Žagariškės küla, mis jäi hiljem Aleksotase lennuvälja alla. Tsaariajal kandis piirkond vastavalt venepärast Veseluva või Veselenė nime. Aastal 1860 sai see osaks Kaunase kindluse kaitserajatiste vööndist. Esimese maailmasõja järel rajati sinna kõigepealt Leedu sõjaväe lendurite kool, seejärel aga kõrgem politseikool. Kaitseministeeriumi eestvedamisel valmis aastal 1929 ühele kindluse patareidest observatoorium, mida Vytautas Suure Ülikooli tudengid kasutasid päikeseplekkide uurimiseks. Vastavalt said astronoomilised nimetused nimeks ka asumi tänavad. Teise maailmnasõja ajal muudeti observatoorium laskemoonalaoks ja see hävis.

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bronius Kviklys. Aleksotas / Mūsų Lietuva. Kd. 2, K.: Mintis, 1991. – 290 lk.
  2. Alvydas Butkus. Kai kurių Kauno vietovardžių kilmė / Kauno istorijos metraštis. Kd. 2, K.: VDU leidykla, 2000. – 147–148 lk. – ISBN 9986-501-46-6
  3. Aleksota Słownik geograficzny Królestwa Polskiego. Kd. I: Aa – Dereneczna. Warszawa, 1880.
  4. Lietuva 1940–1990: okupuotos Lietuvos istorija. Lietuvos gyventojų genocido ir rezistencijos tyrimo centras, Vilnius, 2007. – 234 lk.