Aleksander Pint
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Aleksander Pint (20. aprill (vkj 3. mai) 1910 Rosentali küla, Tobolski kubermang – 13. oktoober 1984 Moskva) oli Eesti pedagoogikateadlane.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Pint oli 19. sajandil teisel poolel Räpina mailt Siberisse siirdunud talupidaja poeg.[1]
1930. aastail vanemad represseeriti. Lõpetas 1929 Leningradi Eesti-Soome Pedagoogika Tehnikumi, 1932 kaugõppes Irkutski pedagoogika Instituudi, 1935 aspirantuuri, pedagoogikakandidaat (1935, samas), väitekiri käsitles kommunistlikku kasvatust klassivälises töös. Oli 1949–51 Vene NFSV Teaduste Akadeemia aspirant, pedagoogikadoktor (1951, samas), väitekiri "Основные этапы истории педагогического образования в Эстонии в XIX–XX веках". NSV Liidu Pedagoogika Akadeemia korrespondentliige (1965). Oli 1929–30 Irkutskis kooliõpetaja, 1931–34 Irkutski Pedagoogika Instituudi pedagoogika osakonna juhataja, 1934–37 Irkutski Ülikooli lektor ja dekaan, 1937 Stalinabadi Pedagoogika Instituudi õppeosakonna juhataja, 1938–45 Sverdlovski Ülikooli pedagoogika kateedri juhataja, 1945–51 Tartu Ülikooli pedagoogika ja metoodika kateedri juhataja, ühtlasi 1945–48 kaugõppeprorektor ja 1948 ka õppeprorektor, 1951–53 TPedI pedagoogika ja psühholoogia kateedri juhataja, 1953–80 Moskva Riikliku Kultuuriinstituudi pedagoogika kateedri juhataja, 1980–84 TÜ pedagoogika- ja metoodika kateedri konsultant-professor. TÜ pedagoogikaaspirantuuri taastajaid, mis võimaldas kaitsta siin kandidaadiväitekirju. Õpetas pedagoogika üldkursust, täiskasvanute pedagoogikat, kultuuriharidustöö teooriat, uuris Eesti kooli ajalugu.[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Uurimisvaldkonnad: pedagoogika ajalugu, perekonnakasvatus ja andragoogika. VNFSV teeneline kultuuritegelane (1971). Üle 100 teadustrükise.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Õpetaja autoriteet. Tallinn, 1948
- Rahvahariduse edusammud Nõukogude Eestis. Tallinn, 1953
- Это вам, родители. T. 1. M, 1964
- 3. trükk 1971 (ilmus ka läti, ukraina, saksa, tšehhi, gruusia ja tadžiki k-s)
- 2. M, 1976
- Высокое призвание. Очерки культурно-просветительной педагогики. 1–2. М, 1969-1971.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 25–26
- Tartu Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1981–1995 (käsikiri), II, 131
- EE 14, 374
- Tartu ülikooli ajalugu: kolmes köites. Tallinn, 1982, III, 182, 219, 246, 339
- Пед энциклопедия. 3. M, 1966, 390.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.