Albert Anni

Albert Anni (19. veebruar 1920 Jadrošino – 29. mai 2005 Tartu) oli eesti maalikunstnik, kunstipedagoog ja fotograaf.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Albert Anni sündis 19.02.1920 Moskva lähedal Jadošino külas Moostest välja saadetud August Anni ja Karjalast pärit Ida Adamsoni esimese pojana. Peres oli kokku viis last: pojad Albert, Johannes, Leo ja Vladimir ning tütar Alviine, kes suri lapsena difteeriasse. Albert tegi väiksena kõiki talutöid, kuid leidis juba siis aega joonistamiseks. Töövahendiks oli peamiselt süsi.

1938. aastal kuulutati suur ja töökas talupere kulakuteks. Alberti isa viidi vangi ning tapeti, kodu anti kolhoosile. Külas, kus peamiselt elasid eestlased ja lätlased, tabas teisi peresid sama saatus. Alberti ema Ida kolis koos oma õe Mariaga Moskva lähistele Istrasse. Nad ehitasid ühiselt maja ning kasvatasid üles mõlema pere lapsed.

Istras elades alustas Albert kunstiõpinguid. Aastatel 1937–1941 õppis Albert Anni Moskvas M. Kalinini nimelises Rakenduskunsti koolis. 1941. aastal astus ta Moskva Pedagoogilisse Instituuti maali erialale. 1945–1950 õppis ta Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maali fakulteedis, mille lõpetas tahvelmaali erialal Johannes Võerahansu õpilasena.

1952–1980 oli Anni Tartu Kujutava Kunsti Kooli joonistamise, maalitehnoloogia ja maali õpetaja ning 1958. aastast kuulus Eesti NSV Kunstnike Liitu. 30 aasta vältel pildistas Albert Anni Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis arhiivi ning kataloogide jaoks kunstiteoseid. See töö õpetas teda kunstiteoseid põhjalikult analüüsima. 1970. aastate lõpus seadis ta Tartu Kunstikooli juurde sisse fotolabori.

Albert Anni on maetud Tartu Raadi kalmistule (P 33-98).

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Albertil oli esimesest abielust Zelmaga poeg Albert ning teisest abielust Linda Altiniga tütar Silvia.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Loomingus köitis teda maastik erinevatel aastaaegadel, lilled, natüürmordid ja portreed. Oma elutööks pidas Albert Anni kunstipedagoogi tööd Tartu Kunstikoolis ja soovis üle kõige, et tema õpilased omandaksid temalt joonistamise oskuse ning kujuneksid omanäolisteks kunstnikeks. Ta ei väsinud õpilastele kordamast: "Omanda kunstiajaloost põhitõed, üldista need ja loo omanäoliselt!" Pedagoogina oli tema suurim soov õpilasi nende loomingulisel teel aidata. Selleks sõnastas, mõtestas, üldistas ja kujutas ta graafiliselt loomeprotsessi.

Enda looduga polnud ta kunagi rahul ning jäi väljenduslaadilt alati otsivaks.