Alain Juppé

Alain Juppé
Lisa pildiallkiri.
Sünniaeg	15. august 1945 Mont-de-Marsan, Prantsusmaa
Alma mater	École Normale Supérieure Sciences Po École nationale d'administration
Abikaasa	Isabelle Legrand-Bodin
Lapsed	3

Alain Juppé (sündinud 15. augustil 1945 Mont-de-Marsanis) on prantsuse poliitik ja Bordeaux’ linnapea. Ta on Vabariikliku partei liige. Ta oli Prantsusmaa peaminister aastatel 1995–1997, rahandusminister aastatel 1986–1988, kaitseminister 2011. aastal ja välisminister aastatel 1993, 2011–2012.

Päritolu ja haridus

Alain Juppé sündis 1945. aastal talupidaja Robert Juppé ja Marie Darroze peres. Ta omandas keskhariduse Victor-Duruy lütseumis Mont-de-Marsanis. Keskkooliõpingute ajal võitis ta üleriiklikul koolidevahelisel võistlusel aukirja kreeka ja ladina keele oskuse eest ning avaldas luuletusi koolilehes. Pärast keskkooli lõpetamist asus ta Pariisi, et õppida kirjandust Louis-Le-Grande’i lütseumis ning asus õppima École Normale Supérieure’i kõrgkoolis. Ta omandas kõrghariduse ülikoolides Sciences Po ja École Nationale d'Administration.

Poliitilised vaated

Oma pika poliitilise karjääri jooksul on tema vaated muutunud populistlikust ja konservatiivsest gollismist liberaalse ja Euroopa-meelse tsentrismini. 2016 vabariiklaste presidendi valimiste ajal pidas konservatiivse ajalehe Le Figaro ajakirjanik Eric Zemmour teda “kõikide vasakpoolsete parteide kandidaadiks, ka parempoolse omaks”. Ta on alati olnud lojaalne oma mentorile Jacques Chiracile.

Ühiskondlikud probleemid

2009. aasta märtsis kritiseeris ta Paavst Benedictus XVI-t tema väite pärast, et kondoomid vaid suurendavad AIDS-i kriisi, öeldes, et kristlasena tunneb ta, et sellised deklaratsioonid on täiesti vastuvõetamatud. Ta on saanud Armeenia riigilt ka Mesrob Mashdotsi auhinnaga oma teenete eest kahe riigi valitsuste koostöö tugevdamisel ja süvendamisel.

Euroopa Liit

Juppé hoiak Euroopa kohalt on aegadega muutunud. 1977. aastal propageeris ta delegaadina neogollistliku RPR-i ridades “rahva Euroopat”, “tehnokraatide Euroopa” asemel, pooldades föderaalset mudelit konföderaalsele.

Kuid viisteist aastat hiljem veenis ta Jacques Chiraci Maastrichti lepinguga liituma, kui partei oli teemas lõhestunud. Ta ütles toona, et lepingule allakirjutamine on “kaine mõistus”, ning et euro on “kasvustrateegia”. 2000. aastal kaasallkirjastas ta tribüüni koos Jasques Touboniga ajalehes Le Figaro, paludes Euroopa põhiseadust, et luua föderaalne Euroopa. 2011. aastal paistis ta oma vaateid kahetsevat, kuulutades Rahvusassamblees: “Kui Maastrichti leping oleks paremini ehitatud, ei oleks me arvatavasti samas positsioonis, kus praegu”. Aga sama aasta intervjuus riiklikule kanalile France 2, Juppé propageeris Euroopa föderatsiooni loomist, et vastata eurokriisile.

Kreeka võlakriisi ajal 2015. aastal tegi ta ettepaneku eemaldada Kreeka eurotsoonist, kuid muutis oma meelt. Reageerides Brexiti hääletusele 2016. aastal, keeldus ta toetamast ideed sarnasest referendumist Prantsusmaal, arvates et “see oleks kingitus madam Le Penile”.

Immigratsioon ja islam

1977. aastal kaitses ta rahvusliku prioriteedina töökohtade hoidmist Prantsusmaa rahvale. 1990. aastal hindas ta, et immigratsioon on “püsiv ja üüratu” probleem. Samal aastal viisid RPR-i üldomadused rangete lubadusteni: piiride sulgemine immigratsiooni ajutine peatamine, vastuolud islami usu ja Prantsuse seaduse vahel. Paljud on märkinud, et natsionalistlik FN oli leebem nende murede pärast (Marine Le Pen on 2016. aasta septembris televisioonis öelnud, et islam on ühilduv Prantsuse vabariigi väärtustega).

Juppé vaated muutusid 1990. aastate lõpus. Ta toetas MEDEF-i raportite nõudmisega rohkem immigrante tööturul. 2002. aastal ütles ta, et “Prantsuse rahvad on hiljuti aru saanud, et me peame tervitama rohkem võõramaalasi Euroopasse ja Prantsusmaale”. Samuti on ta eitanud migrantide kultuurse omastamise efektiivsust ja pooldab lihtsat integratsiooni. Tema vaated on tema enda partei parempoole ja Rahvusrinde poolt tugevalt kritiseeritud. Nicolas Sarkozy on pilganud teda naiivse idealisti ja “õnneprohvetina”.

16. detsembril 2010 ütles ta intervjuus ajalehele Le Monde, et ta ei toeta Prantsuse keeldu nägu katta, et mitte islamit häbimärgistada. 2. oktoobri intervjuus David Pujadasega France 2 kanalil eitas ta selle väitmist. 2011. aasta Le Parisieni intervjuus ütles ta, rääkides Araabia kevadest, et “ärge häbimärgistage neid, kes kutsuvad end islamistideks, sest on inimesi, kes on seotud islamiga ja valmis vastu võtma demokraatia põhiseadusi”.

2016. aasta oktoobris kutsus ta ühes kõnes üles muutma Briti-Prantsuse piirilepet, et nihutada riigipiir Calais’st Kenti.

Ametikohad

Valitsusametid

• Peaminister 1995–1997
• Rahandusminister ja valitsuse esindaja 1986–1988
• Välisminister 1993–1995
• Riigiminister, Ökoloogia, arendus ja säästev planeerimine, mai–juuni 2007
• Riigiminister, Riigikaitse ja veteranide asjad 2010–2011
• Riigiminister, välis- ja Euroopa asjad 2011–2012

Valimistel saadetud mandaat

Euroopa parlament

Euroopa Parlamendi liige 1984–1986 (sai ministriks 1986) / juuni–oktoober 1989 (tagasiastumine).

Prantsuse rahvusassamblee

Prantsuse rahvusassamblee liige Pariisi eest (18. valimisringkond). Valitud märtsis 1986 (sai ministriks märtsis 1986) / 1988–1993 (sai ministriks 1993). Valitud 1986, taasvalitud 1988, 1993.

Prantsuse rahvusassamblee liige Gironde’i eest (2. valimisringkond) 1997–2004 (tagasiastumine, seotud kohtuasjaga 2004). Taasvalitud 2002.

Maakonna volikogu

Ile-de-France volikogu liige märts–aprill 1992 (tagasiastumine).

Munitsipaalnõukogu

• Bordeaux' linnapea 1995–2004 (tagasiastumine, seotud kohtuasjaga 2004) / alates 2006. Taasvalitud 2001, 2006, 2008, 2014.
• Bordeaux' linnavolikogu liige 1995–2004 (tagasiastumine, seotud kohtuasjaga 2004) / alates 2006. Taasvalitud 2001, 2006, 2008.
• Pariisi aselinnapea 1983–1995. Taasvalitud 1989.
• Pariisi linnanõunik 1983–1995. Taasvalitud 1989.

Linnavolikogu

• Urban Community of Bordeaux president : 1995–2004 (tagasiastumine, seotud kohtuasjaga 2004) / alates 2014. Taasvalitud 2001, 2014.
• Urban Community of Bordeaux asepresident : 2006–2014. Taasvalitud 2008.
• Urban Community of Bordeaux liige : 1995–2004 (Tagasiastumine, seotud kohtuasjaga 2004) / alates 2006. Taasvalitud 2001, 2006, 2008, 2014.

Erakonnad

• RPR (Rassemblement pour la République) president : 1994–1997.
• Ühendus Rahvaliikumise Eest (prantsuse keeles Union pour un mouvement populaire, UMP) president : 2002–2004 (Seotud kohtuasjaga 2004).

Raamatud

• «La tentation de Venise», éditions Grasset, 1993
• «Montesquieu, le moderne», Perrin, 1999
• «Entre nous», Nil éditions, 1996
• «Entre quatre z’yeux», koos Serge Julyga, Grasset, 2001
• «France, mon pays, Lettres d’un voyageur», koos Robert Laffont’iga, 2006
• «Je ne mangerai plus de cerises en hiver…», Plon, 2009
• «La politique telle qu’elle meurt de ne pas être», koos Michel Rocardiga, JC Lattès, 2011
• «Mes chemins pour l’école», JC Lattès, 2015