Aksel Berg

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aksel Berg
LETI Acsel Berg.png
Mälestustahvel Peterburi Riikliku Elektrotehnika Ülikooli hoone seinal
Sündinud 1. november 1893
Surnud 9. juuli 1979
Kodakondsus Venemaa Keisririik,
Nõukogude Liit
Teadusala raadiotehnika,
küberneetika
Uurimisala raadiolokatsioon,
bioküberneetika
Teaduskraad tehnikadoktor (1936)
Teaduskutse professor (1929)
Auaste admiral-insener

Aksel Ivanovitš Berg (vene keeles Аксель Иванович Берг; 10. november (vkj 29. oktoober) 1893 Orenburg, Orenburgi kubermang, Venemaa Keisririik9. juuli 1979 Moskva, Nõukogude Liit) oli vene mereväelane (admiral-insener), raadiotehnikateadlane ja küberneetik, professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1946).

Ta oli aastatel 1953–1957 NSV Liidu kaitseministri asetäitja raadiorelvastuse alal ja 1953. aastal vastloodud NSV Liidu Teaduste Akadeemia Raadiotehnika ja Elektroonika Instituudi esimene direktor (1953–1955). 1959. aastast oli ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia presiidiumi juures asuva küberneetikakomitee esimees. Ta koordineeris küberneetika-alaseid teadusuuringuid. Edendas Nõukogude Liidus mitme teadusala – bioonika, tehnilise küberneetika, struktuurlingvistika ja tehisintellekti – tekkimist ja arengut. Tema toetusel hakati liiduvabariikides rajama küberneetikainstituute[1] (sealhulgas 1960. aastal Tallinnas loodud küberneetikainstituut). Berg on bioküberneetika ja biotehniliste süsteemide koolkonna rajajaid Venemaal.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli soome päritolu Venemaa keisririigi kindral[1] Ivan Berg (soomepäraselt Johan Alexander Berg, eluaastad 1830–1900). Tema ema Elisabeth oli itaalia päritolu. Aksel Bergi isapoolsed vanavanemad olid Viiburi apteeker Alexander Berg ja tema naine Emilia.

Aksel Berg lõpetas 1914. aastal Merekorpuse. Esimeses maailmasõjas teenis noorema tüürimehana sõjalaeval. 1918. aastal võttis ta osa Jääretkest. 1919. aastal sai ta allveelaeva tüürimeheks. 1921. aastal oli allveelaeva komandör. Mereväeteenistust ühitas Berg õppimisega Petrogradi Polütehnilises Instituudis, seejärel jätkas õpinguid Tööliste ja Talupoegade Laevastiku Mereväekadeemia elektrotehnika teaduskonnas. Pärast mereväeakdeemia lõpudiplomi kättesaamist 1925. aastal, töötas ta õppejõuna Inseneride merekoolis. Aastatel 1932–1937 oli ta Side ja Telemehaanika Teadusliku Uurimismereinstituudi ülem.

1937. aasta detsembris Berg arreteeriti ja talle esitati süüdistus kodumaa reetmise eest, terroriaktide toimepanekus ja osalemise eest kontrrevolutsioonilistes organisatsioonides. Teda hoiti kinni kuni 9. maini 1940 NKVD erikonstrueerimisbüroos. Vabastati kinnipidamiskohast selgitusega, et tema süü on tõendamata. Juulis sai ta Vorošilovi-nimelise Mereväeakadeemia professoriks. 1941. aasta mais anti talle insener-kontradmirali auaste.[1] Sõja ajal põhjendas ta raadiolokaatorite loomise ja kasutuselevõtmise vajadust. Berg oli aastatel 1943–1944 elektrotehnikatööstuse rahvakomissari asetäitja ja 1943–1947 Riikliku Kaitsekomitee raadiolokatsiooni komitee esimehe Georgi Malenkovi asetäitja. Berg oli Raadiolokatsiooni Üleliidulise Teadusliku Uurimisinstituudi loomise (1943) eestvedajaid ja esimene direktor.

Ta on maetud Novodevitšje kalmistule.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on saanud neli Lenini ordenit (1945, 1958, 1963, 1975) ja kaks Punalipu ordenit (1944, 1947).

Sõjaväelised auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Admiral-inseneri õlak (paraadvorm)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]