Akrüülamiid
Akrüülamiid on valge lõhnatu vees lahustuv tahke aine, mille keemiline valem on CH2=CHC(O)NH2. Orgaanilise ainena on akrüülamiid genotoksiline[1] ja tõenäoliselt ka kantserogeenne[2].
Kasutusalad ja tööstus[muuda | muuda lähteteksti]
Akrüülamiidi kasutatakse peamiselt mitmesuguste polümeeride tootmiseks, nendest kõige levinum on polüakrüülamiid, mida kasutatakse paksendava ainena ja tahkete ainete flokulatsiooniks vees ja veepuhastuses.
Akrüülamiidi tootmine ei ole eriti keskkonnasõbralik (nagu ka enamiku muude keemiliste ainete tootmine), kuna keemilise reaktsiooni saamiseks kulub suures koguses energiat[3]. Tavakohases sünteesis hüdraaditakse akrülonitriil, lisades katalüsaatoriks vasesooli[3]. Sel meetodil eristub akrüülhapet akrüülamiidist rohkem ning kuna alusmaterjalis ja lõppsaaduses on mõlemas kaksikside, tekib kõrvalsaadusena etüleentsüanohüdraat, mis viitab taas tootmise keskkonnasaastatusele[3].
Akrüülamiid tekib toiduvalmistamisel eelkõige röstimisel, küpsetamisel ja praadimisel[4].
Mürgisus[muuda | muuda lähteteksti]
Akrüülamiid on neurotoksiline ja tõenäoliselt kantserogeenne aine. Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) uuringud on kinnitanud akrüülamiidi seose hiirtel ja rottidel vähi tekkimisega. Siiani aga pole otsest seost akrüülamiidil ja vähi tekkel inimeste seas veel leitud[5].
Aastatel 2003–2007 rahastas Euroopa Komisjon uuringu kuumtöödeldud toidus tekkivate toksiliste ainete kohta (HEATOX – The Heat-generated Food Toxicants). HEATOX-i projekti eesmärgiks oli hinnata leitud mürgiste ainete kahjulikkust inimese tervisele ja välja töötada uusi, tervislikumaid toidutöötlemise meetodeid[6].
.jpeg)
Sisaldus toidus[muuda | muuda lähteteksti]
2002. aastal avastas Eden Tareke Rootsis sellistest tärkliserohketest kuumtöödeldud toitudest nagu friikartulid ja kartulikrõpsud akrüülamiidi. Tareke tegi kindlaks, et akrüülamiid ja selle kogus toidus sõltub küpsetamise, praadimise või röstimise temperatuurist[7]. Tänaseks on kinnitust leidnud, et enamikust väikese valgusisalduse ja suure süsivesikute sisaldusega toitudest (nt küpsised, hommikusöögihelbed, kohv ja ka imikutoidud) võib leida akrüülamiidi, mis võib tekkida nii tööstuslikes kui ka kodustes tingimustes[4]. Kuigi akrüülamiidi tekke mehhanism toidus pole täpselt teada, on kindlaks tehtud, et mida kauem toitu küpsetada, seda rohkem seda ainet tekib. Hilisemad uuringud on tuvastanud, et akrüülamiidi esineb mustades oliivides, kuivatatud ploomides, kuivatatud pirnis ja maapähklites.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Maaeluministeerium (30. jaanuar 2018). "Akrüülamiid". Originaali arhiivikoopia seisuga 26.01.2021. Vaadatud 21.01.2021.
- ↑ American Cancer Society (11. veebruar 2019). "Acrylamide and Cancer Risk". Vaadatud 21.01.2021.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 UK Essays (november 2018). "Acrylamide Uses and Production". Vaadatud 21.01.2021.
- ↑ 4,0 4,1 Maaeluministeerium (29. märts 2016). "Akrüülamiid toidus ja selle vähendamise võimalused". Originaali arhiivikoopia seisuga 23.01.2021. Vaadatud 21.01.2021.
- ↑ Cancer Research UK (19. august 2016). "Food myths". Vaadatud 21.01.2021.
- ↑ Karl-Erik Hellenäs ja Lillianne Abramsson-Zetterberg (1. jaanuar 2005). "The HEATOX Project". Vaadatud 21.01.2021.
- ↑ Eden Tareke (17. juuli 2002). "Analysis of Acrylamide, a Carcinogen Formed in Heated Foodstuffs". Vaadatud 21.01.2021.