Aimla
| Aimla | |
|---|---|
|
| |
| Pindala |
24,2 km² (2020)[1]  |
| Elanikke |
78 (1.01.2020)[2] |
|
| |
| EHAK-i kood: |
1144[3] |
| Koordinaadid | 58° 29′ N, 25° 43′ E |
  | |
 | |
Aimla on küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas. Külas on olnud Aimla mõis. Külas asub osa Parika järvest, millest saab alguse Adula oja.
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Suure-Jaani valda.
Ajalugu
Aimla külas Hundiaugu talu maadel paikneb külakalmistu (kasutusel ajaperioodil 11.-18. sajandini)[4]. Aimlast Kuhjavere küla suunas on olnud ka Suure-Jaani koguduse abikirik või kabel, mis oli juba 18. sajandiks varemeis. Seda, millal rajati Aimla veski, ei ole olnud võimalik tuvastada.
Aimla küla (Aimala) on mainitud esimest korda 1584. aasta Poola revisjonis, kuigi siis kuulusid küla alla hilisema Immaküla talud. Sel ajal oli küla Viljandi lossilääni all, eraldi mõisa mainitud ei ole. 1601 on Pärsti mõisa alla kuulunud küla (Haymuehle) all viis talu, mis hiljem hävinenud. 1624 on külas (Haymal) veel vaid üks talunik Hyrepil Andres. 1638. aastal kuulus Aimla Engelhardtidele kuuluva Navesti mõisa alla, 1688. aastaks juba eraldi mõisana. Navesti mõisast lõplikult lahutatud on Aimla mõis alles 1724. aasta adramaarevisjonis, kahe mõisa lahku löömisega kaasnes ka talumaade ümberkorraldamine.[5]
Varasema aja kohta on väidetud, et Liivimaa ordumeister Wilhelm Fürstenberg (oli Viljandi komtuur 1554-1556 ja ordumeister 1557-1559) pantis Aimla 3500 Riia marga eest Vana-Võidu (Woidoma) mõisnikule Johann Wrangellile. 1560. aastal on Vene väed küll piirkonnas kõvasti rüüstanud, ka pandi põlema Wrangellile kuulunud Vana-Võidu mõis.[6] 1595. aastal on Aimla antud Poola asehaldurile Eustachius Kurtzile ja liidetud temale kuulunud Pärsti mõisaga. 17. sajandil on Aimla läinud kaasavarana Wrangellidelt Albedyllide perekonna valdusse, kes müüsid Aimla 1697. aastal Navesti mõisnikule Gustav Friedrich Engelhardtile. 1726. aastal läks mõis aga Hartwig Wilhelm von der Howeni valdusse. 1792. aastal panditi mõis Olustvere mõisnikule Hans Heinrich Fersenile,[7] kelle pärijate käes oli mõis nende lahkumiseni Eestist 1918. aastal.
Aimla kool tegutses aastail 1820-1875, kuni ühendamiseni Tääksi Tillureinu kooliga, Jaan Moor oli koolmeistriks Aimlas 1850-1875 ja Tääksis 1875-1895. Pärast 1926. aastat veeti hoone Aimlast ära.
Aimla küla liideti 1866. aastal loodud Olustvere vallaga. Aimla mõis võõrandati Eesti Vabariigi kasuks 1920. aastal, mõisakompleks pandi müüki, peahoonesse kolis Aimla metskonna keskus. Mõisakompleksis asunud juustutööstuses avati 1927. aastal Olustvere-Tääksi piimaühisuse koorejaam, mis töötas kuni aastani 1964. Mõisa saeveski üle võtnud August Soo läks 1938. aastal pankrotti. 1930. aastatel tegutsesid Aimlas Johannes Nõmme kauplus, Siimeri kauplus ja tarvitajateühisuse harukauplus.
1945. aastal loodi Aimla külanõukogu, mis eksisteeris 1954. aastani. Kolhoos "Võit" loodi 1948. aastal, ajutiselt eksisteerisid Aimlas 1949-1951 ka kolhoosid "Tasuja" ja "Lembitu".
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ "13244 Kalmistu". Kultuurimälestiste register. 9. jaanuar 1998. Vaadatud 22.01.2021.
- ↑ "1723.-1724. aasta revisjon". Saaga. 22. jaanuar 2021. Vaadatud 22.01.2021.
- ↑ Johann Renner (1995). Liivimaa ajalugu 1556-1561. Tallinn: Olion. Lk 112.
- ↑ Heinrich von Hagemeister (1837). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, 2. köide. Riia: Eduard Franzen's Buchhandlung. Lk 202.
