Administratiivakt
 |
Administratiivakt on akt, mida annab välja administratiiv-võim ja/või valitsus.[1] Administratiivakti terminit kasutati aktiivselt viimati enne II maailmasõda. Tänapäeval Eesti seadustes seda sõna ei leia.
Et saavutada õiguslikku tagajärge, peab administratiivakt:
- olema välja antud ametkonnalt, kelle kompetentsi see kuulub;
- vastama seaduse vormi nõuetele;
- vastama seaduse eesmärgile.[2]
Administratiivakti funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Administratiivakti kaks peamist funktsiooni on:
- avaliku võimu ja kodaniku vaheliste õigussuhete korraldamine;
- kodanike omavahelise ühiselu normimine.[1]
Administratiivakti liigitus[muuda | muuda lähteteksti]
Administratiivaktid jagunevad kaheks: ühe- ja kahekülgseteks administratiivaktideks.[2]
Ühekülgsed administratiivaktid on aktid, mida ainult riik või omavalitsus üksinda välja annab. Avalikus õiguses domineerib ühekülgne administratiivakt. Seadus annab esindajale niisuguse võimu, kus avalike funktsioonide teostamiseks pole vaja kodaniku nõusolekut. Ühekülgset administratiivakti nimetatakse ka vastandiks eraõigusele.[2]
Kahekülgsed administratiivaktid on aktid, mis eeldavad üheaegset teise poole osavõttu, ilma milleta neil pole jõudu. Kahekülgsed administratiivakte kasutatakse nii ametkondade endi kui ka ametkondade ja eraisikute vahel. Seda nimetatakse administratiivkokkuleppeks. Üheväärsed ametiasutused sõlmivad tihti administratiivkokkuleppeid teatavate ühiste küsimuste lahendamiseks valdkondades, mida nad oma autonoomia põhjal vabalt valitsevad ehk mille on valitsus neile usaldanud. Need on puhtakujulised avalik-õiguslikud lepingud, näiteks kokkulepped koolide, teede, sildade jm. asjaoludes. Võimalikud on ka kokkulepped mitteüheväärsete poolte ehk ametikohtade ja eraisikute vahel. Seda liiki kokkuleppeid võib sõlmida ainult neil juhtudel, kus see on seadusega lubatud.[2]
Administratiivaktide täitmine[muuda | muuda lähteteksti]
Administratiivakt sisaldab käsku, see tähendab, et isik, kelle vastu see selles olukorras kehtib, on sunnitud akti järgima.[2]
Tekib täitmise kohustus. Administratsiooni nõudmised, mida kodanik vabatahtlikult ei täida, viiakse sunniviisiliselt ellu.[2]
Kohustuse mittetäitmisel saab administratsioon võtta kasutusele sundabinõud. Nendeks on avalik trahv ja/või sundtäitmine. Sundabinõud kasutades peab olema selge, et kergemate abinõude tarvitamine ei vii sihile. Keelatud on kasutada raskemaid abinõusid, kui nõutava tagajärje saavutamiseks on vajalik. Jõu rakendamine isiku vastu on lubatud ainult neil juhtudel, kus seaduslikku nõuet ei saa muul viisil täita.[2]
Sundtäitmine toimub kohtu otsusega, see on erakorraline abinõu. Kui selgub, et sundtäitmine oli ebaseaduslik, siis vastutab kahju eest sundtäitja.[2]
Administratiivakt eri riigivormides[muuda | muuda lähteteksti]
Administratiivakti järgi saab määrata, milline õiguslik ja poliitiline kord riigis tegelikult valitseb.[1]
Politseiriigis administratiivakt on toiming, millega kohustatakse alamaid, mitte aga valitsevat võimu ennast. Avalikule administratsioonile ei loo administratiivaktide toimingud mingeid kohustusi, küll aga õigusi alamate suhtes.[1]
Konstitutsioonilises riigis on administratiivakt siduv võrdselt nii kodanikule kui ka riigile või tema esindajatele. [1]
Moodne demokraatia (see, mis oli moodne enne II maailmasõda) tunnustab vaid teatavaid administratiivakte. Kehtivad üksnes need administratiivaktid, mis on kooskõlas positiivse õiguse normistikkudega. Moodsa demokraatia positiivne õigus aga määrab selgesti administratiivakti otstarbe, piiritleb kindlakujuliselt selle ülesanded ja sihid ning käsitleb toimetamise korda ja viise.[1]
Õigusriigis tohib avalik administratsioon tungida kodanike õiguste ja huvide sfääri vaid siis, kui kõrgem norm, mis määrab kodanike põhiõigused ja -vabadused, seda lubab.[1]