Omadussõna

Omadussõna ehk adjektiiv (ladina keeles nomen adiectivum) väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune? Omadussõnade sõnaliiki kuuluvad sõnad, mida kasutatakse nimisõna või nimisõnafraasi täiendina sellega tähistatud asja omaduse (või ka suhte) märkimiseks, samuti öeldistäitena niisuguse omaduse preditseerimiseks asjale, mida tähistab lause alus. Omadussõna väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga. Süntaktiliselt on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti arvus ja käändes. Adjektiiv on laiendatav kas asesõna või määrsõnaga. Adjektiiv seondub käände-, arvu- ja võrdluskategooriaga.^[1]

Liigitus

Adjektiivid liigitatakse morfoloogiliselt käänduvateks ja käändumatuteks (viimased on käändekategooria seisukohalt vaegsed) ning kompareeruvateks ja kompareerumatuteks (komparatsioonikategooria seisukohalt vaegsed e vaegomadussõnad). Vormiliselt saab võrdlusastmeid moodustada kõigist omadussõnadest, v.a vaegomadussõnad.

Tähenduse tõttu vaegvõrdelised on järgmised sõnad:

kus omaduse ülim määr on sisuliselt väljendatud juba algvõrdevormis, nt ülienergiline, uhiuus, tulikuum, teemantkõva, läbimärg, tibatilluke jt;
pool-, mitte-algulised adjektiivid, nt poolkuiv, mitteadekvaatne;
aega märkivad omadussõnad, nt pühadeaegne, esmakordne, praegune, tänane jt;
täpset mõõtu, määra märkivad adjektiivid, nt neljakilone, kaheaastane, kuusnurkne;
omadussõnad, mis kätkevad endas võrdlust, nt kivikõva, surmtõsine, majakõrgune;
jas-liitelised adjektiivid, nt niitjas, kausjas;
konkreetset (valmistamis)materjali märkivad omadussõnad, nt vaskne, kuldne;
kui tu-liide märgib konkreetse omaduse puudumist, nt sabatu. Abstraktse omaduse puudumist väljendava -tu puhul saab kompareerida, nt tulutu – tulutum – tulutuim.

Leidub ka käändekategooria suhtes vaegseid omadussõnu, mis esinevad lauses täiendina, kuid ei ühildu oma põhisõnaga:

omastavalised sõnakujud, millel vastavas tähenduses muud käändevormid puuduvad, nt romaani keeled, luteri kirik, katoliku usk, kulla sõber;
liitsõnalised sõnakujud, mille lõpposis on osastavaline -karva, -laadi, -võitu, -ohtu, -verd, -värki ja millel liitsõnalisena vastavas tähenduses muus käändes vormid puuduvad, nt plikaohtu tüdruk, isevärki mõte, kehvavõitu kõhutäis, täisverd loomeinimene. Need on nn laadifraasid (Viitso);
sõnakujud, mis ei seostu ühegi muu sõna omastava ega osastavaga, nt eri asjad, ise asjaajamine, väärt mõtted, auväärt iga;
sõnakujud, mis seostuvad muutuvate nimi- või omadussõnadega, kuid millel teatud tekstiümbruses käändelised muuted puuduvad, nad ei ühildu, nt sula lumest, mäda õunal, täis kõhust.
osa adjektiividena käituvaid sõnavorme ühildub oma põhisõnaga üksnes kindlatel süntaktilistel tingimustel, nt vrd ees- ja järeltäiendilist kasutust loetud raamatutest vs. raamatutest, loetutest möödunud aastal.^[1]

Omadussõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega

Omadussõna ja nimisõna

Keele väljendusvõimalused rikastuvad selle arvel, et algselt ühte sõnaliiki kuuluvat sõna hakatakse kasutama teise funktsioonis. Selliste nihete kõige iseloomulikumad näited on omadussõna kasutamisest nimisõna funktsioonis: ainurakne, haige, hakkaja, punane, armas, blond, tumm. Võimalik on ka vastupidine protsess, s.t nimisõna kasutamine omadussõna funktsioonis, nt siga inimene, koer poiss, pull lugu, sant värk, jama etendus.

Sõnaliigi määratlemisel võivad probleeme tekitada nn käändumatud e vaegomadussõnad. Need on omadussõnad, mis väljendavad omadust ja esinevad lauses täiendina, kuid millel pole morfoloogilisi vorme ja seetõttu ei ühildu need põhisõnaga nagu tavalised omadussõnad. Need on enamjaolt kas mingid omadust väljendavad kivinenud sõnakujud (katoliku usk, kulla mees) või pärisnime omastava käände vormid, mida on hakatud kokkuleppeliselt (alates 1919. aastast) väikese tähega kirjutama (prantsuse kirjandus). Praegune soovituslik suund on kohanimede puhul eelistada taas suurtähelist kuju (v.a keelte ja rahvuste või hõimude nimetused), nt soome keel, Rootsi hokimeeskond, Kuuba sigar, Hiina restoran, luteri usk jt. Suurtähelised kujud tuleks lugeda nimisõnaks, väiketäheliste puhul võimalik kahetine tõlgendus (omadussõna/nimisõna).^[1]

Omadussõna ja määrsõna

Käändumatute omadussõnade puhul tekib piiritlemise küsimus määrsõnadega. Vahetegemine sõltub ennekõike konkreetsest kontekstist, vrd töö tehti tipp-topp (kuidas?), tipp-topp töö (missugune?). Vrd ka lauseid Valgus heitis isemoodi helke (isemoodi = omadussõna) ja Ta teeb kõike isemoodi (isemoodi = määrsõna). Selline vahetegemine sõltub sõna positsioonist lauses ja tema lauseliikmelisusest. Täiendi ja öeldistäitena esineb enamasti omadussõna, kui aga sõna esineb lauses määrusena, on tegemist määrsõnaga.

Probleemsed on ka tugevaastmelise seesütlevaga sõnad – loppis, rikkis, lontis, längus, turris jt. Nt Auto on rikkis (küsimustada saab seda missugune?, mitte kuidas? või kus? küsimuse abil, sest vastavat käändsõna pole enam keeles olemas). Kui seda tüüpi seisundisõnad esinevad täiendi või öeldistäitena, siis võiks need lugeda omadussõnadeks, nt lokkis juuksed, sompus ilm, kissis silmad. Kui need laiendavad aga tegusõna, tuleks need lugeda määrsõnadeks, nt vrd Ta nägu püsis kogu päeva loppis (adv). Ta loppis (adj) nägu tõmbas kogu päeva tähelepanu. Need on sõnad, mis on täiendifraasides kaotanud oma kunagise adverbilisuse ehk verbi juurde kuulumise.

Probleeme võivad põhjustada ka liitsõnad, mille põhisõnaks on -karva, -ohtu, -väärt, -võitu, -värki. Neid ei saa käänata ega võrrelda, seega puuduvad neil prototüüpsed adjektiivide morfoloogilised omadused, ent samal ajal on nad siiski omadussõnad, mis on peaaegu kaotanud oma esialgse leksikaalse tähenduse.^[1]

Omadussõna ja tegusõna

Probleeme on oleviku ja mineviku kesksõnadega (v-, tav-, nud- ja tud-). Mõlemat tüüpi kesksõnu kasutatakse täiendina, kuigi tundub, et -nud ja -tud on tegusõnalisuse rohkem säilitanud kui oleviku kesksõnad, nt lugev (missugune?) laps, loetav (missugune?) raamat. Sama ka mata-vormiga, nt tegemata töödest, lugemata raamat. Need kuuluvad verbivormistikus käändeliste vormide hulka. Oleviku kesksõna on ühtaegu nii verbi käändeline vorm kui ka omadussõna, millel on olemas omadussõna omadused: ta käändub, tal on olemas võrdlusastmed ja ta esineb lauses täiendi või öeldistäite rollis (loetav raamat, loetavat raamatut, loetavasse raamatusse; loetavaim raamat). Nt samalaadne ka haukuja koer, kus haukuja on omadussõna. Verbi kasuks räägib kesksõnade puhul see, et neid saab laiendada adverbidega, mis verbi laienditena on säilitanud esialgse seose, nt kiiresti jooksev poiss. Samas on mõeldav ka omadussõnadeks analüüsimine, kui arvestada nende sõnade funktsiooni lauses.^[1]

Omadussõna ja hüüdsõna

Piirialal paiknevad juhtumid, kus traditsiooniline hüüdsõna (=muutumatu sõna) saab lauses omadussõnalise kasutuse, nt liivale jäid liipa-lääpa jäljed või uih-aih mõtted.^[1]

Omadussõna ja asesõna

Vastandus puudutab eelkõige üksiksõnu, nt sõna eri peetakse adjektiiviks, kogu, terve aga pronoomeniteks (määratlevad, viidates nimisõnale, mida tahetakse esile tõsta. Nt Ta on sõber kogu eluks. Sain hea tuju terveks päevaks.). Näiteks võiks tuua ka oma, mis tavaliselt on asesõna, ent tähenduses ‘tuttav, omane; iseloomulik; isiklik’ esineb omadussõnana. Näiteks: Ta oli juba oma inimene. Iga asi tuleb omal ajal. Kas sul oma arvamust polegi? Ka asesõnal ise võib tähenduses ‘erinev, teistsugune’ olla adjektiivne kasutussfäär. Nt Ta räägib iga kord ise juttu. sugune-lõpulised sõnad loetakse omadussõnadeks, sest -ne on omadussõnaliide. ^[1]

Omadussõna ja arvsõna

Omadussõnadeks tuleks lugeda arvsõnadest ne-liite abil tuletatud sõnad, nt seitsmene, kahene, tuhandene. Omadussõnana võib esineda ka sõna "teine" tähenduses ‘teistsugune’, nt Kõik oli siis teine.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Sõnaliigi õppevahend, Tartu Ülikooli vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)

Kirjandus

Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.

Välislingid

[Sõnaliigi_õppevahend-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Sõnaliigi õppevahend, Tartu Ülikooli vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)

[1]