26. veebruari riigipöördekatse

26. veebruari riigipöördekatse (ka 26. veebruari juhtum) oli 26. veebruaril 1936 Jaapanis noorte ohvitseride korraldatud ebaõnnestunud riigipöördekatse, mille eesmärk oli kehtestada riigis ajutiselt sõjaväeline diktatuur ja likvideerida poliitiline korruptsioon.

Poliitiline ja majanduslik taust

Jaapan seisis pärast esimest maailmasõda silmitsi mitmete poliitiliste ja ühiskondlike probleemidega. Esiteks olid Jaapani poliitilised ringkonnad äärmiselt korrumpeerunud ja nende usaldusväärsus rahva silmis väga madal. Kuigi demokraatia kogus 1920. aastate Jaapanis jõudu ja 1924 kehtestati üldine valimisõigus, seostas suurem osa elanikest erakondandi ikkagi eelkõige võimalusega kergeks teenistuseks. Teiseks oli Jaapani elanikkond hakanud kiiresti kasvama, saavutades aastaseks juurdekasvuks miljon inimest. Jaapani tagasihoidlik majandus ei suutnud rahuldada kasvava elanikkonna vajadusi. See tõi kaasa põllumajandustoodangu hindade languse ja kasvava tööpuuduse linnades, luues omakorda soodsa pinnase kommunistlike organisatsioonide ja parteide tekkeks.

Ühiskonnas oli ka üha rohkem neid noori mehi, kes soovisid lahendada Jaapani ühiskonna ees seisvaid probleeme ning seista samas vastu kommunismi ja sotsialismi võidukäigule. Kuna poliitilisel maastikul neil väljund puudus, siis liitusid nad armeega, moodustades seal rahvuslikult meelestatud salaühinguid. Nende suureks mõjutajaks kujunes poliitiline filosoof Ikki Kita, kes propageeris Jaapani rolli Aasia maade vabastajana Läänemaailma mõju alt ja nõudis Jaapani valduste laiendamist kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks.

Võimalust viimaseks nähti eelkõige Mandžuurias. Kolonelleitnant Kanji Ishihara ja kolonel Seishiro Itagaki kavade kohaselt tuli Mandžuuria industrialiseerida, asustada jaapanlastega ja muuta puhvriks Hiina ja Nõukogude Liidu vahel. See tõi kaasa mitmed allumatuse juhtumid Kwantungi armees, mis päädisid 18. septembril 1931 Mukdeni intsidendiga ja 1932. aastal Mandžukuo nukuriigi moodustamisega.

Radikaalsed, rahvuslikult meelestatud ohvitserid kodumaal üritasid oma kolleegide tegevust Mandžuurias toetada vägivaldse valitsusvahetusega. Esimesed kaks riigipöördekatset toimusid aastal 1931 salaühingu Sakurakai eestvedamisel, kuid kukkusid läbi.

Uus katse pandi toime 15. mail 1932, mille käigus mõrvasid ohvitserid peaminister Tsuyoshi Inukai. Sellega 15. mai riigipöördekatse saavutused ka piirdusid, poliitilist tupikseisu ei õnnestunud murda ja majanduslikke probleeme lahendada. Viimased olid isegi tugevnenud seoses ülemaailmse majanduskriisiga. Nii leidsid ka armees üha laiemat toetuspinda ideed vajadusest muuta olukorda sõjaväelise riigipöörde abil.

Ettevalmistamine

26. veebruari riigipöördekatse valmistas ette Jaapani keiserliku armee Kōdōha fraktsioon, mis pidas piisavaks Mandžuuria vallutamist ja leidis, et edaspidise ekspansiooni asemel peaks keskenduma riigisisestele probleemidele. Veendunud poliitiliste ringkondade suutmatuses Jaapani probleeme lahendada, pidasid nad ainuvõimalikuks lahenduseks sõjaväelise riigipöörde korraldamist.

Peamiselt kasutati riigipöördekatse läbiviimiseks keisri palee territooriumil paikneva 1. diviisi üksusi, kuigi sinna oli kaasatud ka sõdureid ja ohvitsere muudest üksustest. Kokku oli riigipöörajate käsutuses umbes tuhat nelisada meest. Lihtsõdureid toimuvast ette ei teavitatud; nende arvates pidi toimuma järjekordne varahommikune õppus.

Riigipöördekatse

26. veebruar

Mässulised üksused alustasid liikumist 26. veebruaril 1936 kohaliku aja järgi kella nelja paiku hommikul. Leitnant Yasuhide Kurihara juhitav rühm võttis enda valdusse peaminister Keisuke Okada büroo ja residentsi. Peaministril õnnestus varjuda algul vannituppa ja hiljem teenijate juurde, kes peitsid ta musta pesu hunnikusse. Riigipöörajad lasid peaministri pähe maha tema õemehe erukolonel Denzo Matsuo.

Sada seitsekümmend meest eesotsas kapten Kiyosada Kodaga vallutasid sõjaminister Yoshiyuki Kawashima residentsi, mis asus mõne kvartali kaugusel peaministri asukohast. Sõjaminister võeti vahi alla ja talle esitati mässuliste nõudmised. Nõuti poliitilisi ja sotsiaalreforme, konkureeriva sõjaväelise rühmituse Toseiha juhtide vahistamist, Kōdōha liikmete edutamist juhtivatele kohtadele armees ja kindral Sadao Araki nimetamist Kwantungi armee juhatajaks. Sõjaministrilt sooviti sõjaseisukorra väljakuulutamist ja mässuliste nõudmiste esitamist keiser Hirohitole.

Sada viiskümmend meest kapten Teruzo Ando juhtimisel tungisid suurkammerhärra Kantarō Suzuki eluruumidesse. Riigipöörajatel oli kavatsus ta tappa. Tulistamise käigus sai Suzuki raskelt haavata, kuulid tabasid teda pähe, õlga, südame ja kubeme piirkonda, kuid ta jäi siiski ellu.

Neljas rühm mõrvas oma kodus rahandusministri Korekiyo Takahashi, kes oli eelmisel aastal võidelnud raevukalt armee ülisuure eelarve vastu.

Kolm rünnakrühma olid saadetud täitma ülesannet väljaspool Tōkyōt. Kolmkümmend meest eesotsas leitnant Taro Takahashiga tungisid sõjaväelise hariduse peainspektori Jotaro Watanabe majja. Nad leidsid kindrali magamistoast, kus leitnant Takahashi tappis ta püstolilaskudega ja raius tal seejärel pea maha.

Teine rünnakrühm suundus Yugawara lähistele mägikuurorti otsima keisri lähedast nõunikku, endist salapitsati hoidjat Nobuaki Makinot. Suutmata teda leida, süütasid nad kuurordi põlema, et teda välja ajada, kuid vanahärral õnnestus oma lapselapse abiga tagaukse kaudu põgeneda. Mässajad avasid nende pihta tule, kuid ei tabanud.

Kolmas rühm pidi suunduma Okitsusse tapma 87-aastast printsi Kinmochi Saionjid, viimast genrot, kuid rühma juhtinud ohvitser keeldus käsku täitmast. Saanud teated pealinnas puhkenud riigipöördekatsest, toimetas kohalik politsei eaka printsi siiski kodust ära lähedalasuvasse maamajja.

Kokkuvõttes okupeerisid riigipöörajad umbes kahe ja poole ruutkilomeetri suuruse ala pealinnas, mis hõlmas parlamendihoone ja peaministri residentsi ümbruse. Oma ajutise peakorteri seadsid nad sisse Sanno hotellis. Kõikidele ajalehtedele ja uudisteagentuuridele edastasid nad oma manifesti, kuid politseil õnnestus enamik eksemplare enne avaldamist konfiskeerida. Ajalehe Christian Science Monitor korrespondendil William Henry Chamberlinil õnnestus siiski üks eksemplar kätte saada ja avaldada. Selles manifestis rõhutasid riigipöörajad vajadust eemaldada keisrit mõjutavad omakasupüüdlikud nõunikud, poliitikud ja ohvitserid ning taastada rahva hüvanguks keisri ainuvalitsus.

Sõjaminister Yoshiyuki Kawashima edastas mässuliste nõudmised keisrile ja informeeris teda ühtlasi peaministri tapmisest. Fakt, et peaminister on elus, selgus Hirohitole pärast kümmet hommikul kui peaministri sekretäril Hisatsune Sakomizul õnnestus sõnum Okada pääsemisest keisri paleesse viia. Uudisest informeeris ta vaid keiserliku majapidamise ministrit Kurahei Yuasat; teised ministrid ja armeejuhid olid liialt segaduses ega tundunud talle piisavalt usaldusväärsetena.

Armeejuhid suutsid mässulistele vastuse anda alles kolme paiku pärastlõunal, kuid see ei väljendanud ei hukkamõistu ega nõusolekut. Mässuliste tegevus legitimeeriti sellega, et nende poolt okupeeritud territoorium anti 1. diviisi jurisdiktsiooni alla – just sellest üksusest pärines aga valdav osa riigipöörajatest.

Õhtuks saabusid pealinna valitsusele lojaalsed väeüksused Kofust ja Sakurast ning võtsid sisse positsioonid riigipöörajate barrikaadide vastas. Siseminister Fumio Goto nimetati peaministri ajutiseks kohusetäitjaks. Samal ajal pidasid riigipöörajate juhid eesotsas kapten Kodaga läbirääkimisi sõjaväepolitsei kempeitai peakorteris, kus kindralid Sadao Araki ja Jinsaburō Mazaki üritasid neid tulemusteta veenda ülestõusu lõpetama.

27. veebruar

Kesköö paiku suutsid valitsuse liikmed lõpuks sõjaminister Kawashima nõudmisel jõuda otsusele, et välja tuleb kuulutada sõjaseisukord.

Öösel avastasid paar sõjaväepolitseinikku seersant Keisuke Kosada juhtimisel juhuslikult, et peaminister Okada on elus. Koos peaministri sekretäri Ko Fukudaga otsustasid nad peaministri põgenema aidata. Kui hommikul saabusid leinajad peaministriga hüvasti jätta, õnnestus neil Okada nende sekka toimetada ja autoga piiramisrõngast välja saata. Põgenenud peaminister varjus buda templisse.

Õhtuks õnnestus peaministri sekretäril Sakomizul jätkuvalt peaministri laibaks peetav kolonel Matsuo laip toimetada ministeeriumi hoonest peaministri koju ja lasta kirst sulgeda enne kui keegi avastas pettuse. Seejärel läks ta tagasi keiserliku majapidamise ministeeriumisse, kus teavitas valitsuse liikmeid peaminister Okada saatusest ning soovitas korraldada kohe peaministri kohtumine keisriga. Peaministri kohusetäitja Goto aga nõudis hoopis Okada kohest tagasiastumist ja enamik valitsusliikmeid näis toetavat tema seisukohta. Armee juhtkond ei suutnud aga jätkuvalt riigipöörde suhtes seisukohta võtta.

28. veebruar

Hommikul kell 5.06 kohaliku aja järgi andis armee juhtkond lõpuks keiser Hirohito survel välja määruse, millega kohustati mässulisi sõdureid oma väeosadesse tagasi pöörduma, vabastama nende poolt okupeeritud territoorium. Neile anti aega lahkumiseks järgmise päeva hommikul kella kaheksani, seejärel ähvardati avada tuli.

Valitsus seisis jätkuvalt vastu sekretär Sakomizu plaanile korraldada peaminister Okada kohtumine keisriga ja politsei keeldus eraldamast eskorti peaministri toimetamiseks paleesse. Leidmata kelleltki toetust, korraldas Sakomizu omal vastutusel õhtul kella seitsme ajal peaministri ja keisri kohtumise. Hirohito kinnitas kohtumisel Okada volitused peaministrina.

Päeva kestel saabus Tōkyōsse üha uusi vägesid väljastpoolt pealinna ja lahes võttis positsioonid sisse ühendlaevastik. Vaatamata kõigele keeldus aga enamik riigipöörajaid laiali minemast.

29. veebruar

Hommikul kell 6.00 kohaliku aja järgi teatas armee, et kavatseb mässu maha suruda. Esimest korda kasutas armee riigipöörajate kohta oma ametlikus pöördumises sõna "mässulised". Esialgu algatati ulatuslik kampaania veenmaks sõdureid väeosadesse tagasi pöörduma – üles riputati plakatid ja mässuliste positsioonidele heideti lennukitelt lendlehti.

Keskhommikuks avaldas kampaania mõju. Esmalt lahkus oma positsioonidelt kolmkümmend allohvitseri ja sõdurit. Keskpäevaks oli enamik riigipöörajaid oma positsiooni hüljanud ja pöördunud tagasi oma väeosadesse. Mässuliste üksuste kontrolli alla jäid veel vaid peaministri residents, sõjaministeerium ja Sanno hotell. Kell 14 langetati mässuliste lipp peaministri residentsis ja kell 15 teatas armee juhtkond, et mässulised on alistunud ühegi lasuta.

Mässuliste juhid jäid siiski edasi sõjaministeeriumi hoonesse ja Sanno hotelli, kuid neid ei püütudki tabada. Kindral Araki tegi neile ettepaneku sooritada harakiri. Noored ohvitserid kaalusid enesetapu sooritamist, kuid otsustasid siis leppida sõjakohtu alla minekuga, et viia kohtuprotsessi kaudu oma sõnum kogu jaapani rahvani. Ainsana sooritas enesetapu kapten Shiro Nonaka.

Epiloog

Sõjaseisukord jäi Tōkyōs kehtima 18. juulini. Riigipöörajatest ohvitserid anti sõjaväekohtu alla. Kinnistel kohtuprotsessidel mõisteti 19 neist surma ja 70 mehele määrati vanglakaristus. Hukati ka rahvuslikult meelestatud ohvitseride peamine ideoloog Ikki Kita. Riigipöördes osalenud lihtsõduritest kedagi ei karistatud. Mitmed Kōdōha fraktsiooniga seotud kõrgemad ohvitserid nagu Sadao Araki kõrvaldati tegevteenistusest.

9. märtsil 1936 Keisuke Okada asemel peaministriks nimetatud senise välisministri Kōki Hirota valitsuselt loodeti armee mõjuvõimu piiramist, kuid tegelikult võttis Hirota vastu sõjaväe kõrgemate ohvitseride nõudmised, mille kohaselt pidi edaspidi valitsuse koosseisu kiitma heaks armee juhtkond. Selliseid nõudmisi esitades ei huvitanud kõrgemaid ohvitsere tol hetkel mitte poliitiline võim, vaid neid motiveeris soov hoida ära 26. veebruari riigipöördekatse taoliste intsidentide kordumine tulevikus.

Tagajärjed

26. veebruari riigipöördekatse kujunes armee korraldatud arvukatest allumatuse aktidest esimeseks, mille Jaapani ühiskonna enamus hukka mõistis. Pärast kahe rahvuslaste korraldatud riigipöördekatse ebaõnnestumist kaotas rahvas usu Kōdōha fraktsiooni võimekusse lahendada riigi ees seisvad probleemid. Ka poliitikud nägid Kōdōha liikmetes oma peamisi vaenlasi. See tõi kaasa toetuse kasvu rivaalitsevale Toseiha fraktsioonile, mille tegelik eesmärk oli Jaapani võimu laiendamine Hiina aladel, kuid mida kodumaal peeti uueks reaalseks jõuks seaduse ja korra tagamisel ühiskonnas.

Riigipöörde järel toimunud Kōdōha fraktsiooni neutraliseerimine andis ekspansioonipoliitikat taotlevale Toseiha fraktsioonile võimu armee üle. See viis omakorda 7. juulil 1937 toimunud vahejuhtumini Marco Polo sillal ja selle tagajärjel vallandunud ning kaheksa aastat kestnud Hiina-Jaapani sõjani.

Kaudselt võib pidada 26. veebruari riigipöördekatset ka üheks põhjuseks, miks Jaapan astus Teise maailmasõtta, sest just selle riigipöördekatse tulemusel kujunesid Jaapani poliitikas ja sõjaväes välja uued jõuvahekorrad, mis määrasid Jaapani välispoliitika suuna aastani 1945.

Kirjandus

Toland, John. The Rising Sun: The Decline and Fall of the Japanese Empire 1936–1945. Barnsley: Pen & Sword Military Classics, 2005. ISBN 1-84415-304-5.

Välislingid