1969. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2023) |
 | |
|
| |
| Registreeritud valijaid | 38 677 235 |
|---|---|
| Osavõtt | 86,67% |
|
| |
 Valimistulemused piirkonniti | |
 Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva VI koosseis | |
Lääne-Saksamaa 1969. aasta parlamendivalimised on 28. septembril 1969 toimunud Lääne-Saksamaa valimised. kus valiti Bundestagi 6. koosseis. Valimised võitis CDU-CSU, aga suurest koalitsioonist väsinud Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei ei nõustunud enam moodustama suurt koalitsiooni, vaid moodustas koalitsioonivalitsuse Vaba Demokraatliku Parteiga.
Valimiste eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast 1965. aasta valimisi jätkas senine CDU-CSU ja FDP koalitsioon, kantsleriks Ludwig Erhard. Tal polnud aga endise kantsler Konrad Adenaueri toetust, kes jätkas partei esimehena. Juba aasta hiljem tekkis aga majanduslangus ja ähvardas suur eelarvedefitsiit, mispeale lahkusid FDP ministrid valitsusest ja Erhard astus tagasi. Uueks kantsleriks sai Baden-Württembergi liidumaa peaminister Kurt Georg Kiesinger, kes moodustas suure koalitsiooni SPDga.
Majandusminister Karl Schiller (SPD) soovitas Saksa marga revalveerimist eesmärgiga vähendada inflatsiooni ja tõsta Saksamaa ettevõtete sissetuleku kasvutaset, lisaks vähendada majanduse sõltuvust eksportidest. Kuid rahandusminister Franz Josef Strauß (CSU) oli marga revalveerimisele kindlalt vastu, kuna selle vastu oli ka tema peamine toetajaskond - Baieri talunikud, kuna Euroopa Majandusühenduse toiduainete hindu maksti USA dollarites ja marga revalveerimine oleks need teinud Lääne-Saksa talunikele ebasoodsamaks (teiste sõnadega, teistele lääneeurooplastele kallimaks).
Revalveerimiskonflikti tõttu oli koalitsioon juba enne valimisi samahästi kui lõppenud, eksisteerides vaid formaalselt. Lisaks oli piisavalt Lääne-Saksa valijaid valmis andma SPD juhile Willy Brandtile võimaluse. Lisaks oli Brandt näidanud sümpaatiat vasakpoolsete intellektuaalide ja üliõpilasliikumise suhtes, kes tundsid end CDU-CSU koalitsioonivalitsuste poolt ignoreerituna. Ka tema selge mõistus, tähelepanuväärne enesekontroll ja ausameelsus olid valijaskonnale meele järele.[1][2][3]
Valimised
[muuda | muuda lähteteksti]Valimiste ajal oli Lääne-Saksamaal kokku 38 677 235 hääleõiguslikku inimest. Valimas käis kokku 33 523 064 inimest ehk 86,67% valijaskonnast.
| Partei[4] | Valimisnimekirja hääled | % | Kohad | Ühemandaadilised hääled | % | Kohad | Kokku kohti | Võrreldes eelmisega | Lääne-Berliini delegaadid | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei | SPD | 14 065 716 | 42.67 | 97 | 14 402 374 | 44.03 | 127 | 224 | +22 | 13 |
| Kristlik-Demokraatlik Liit | CDU | 12 079 535 | 36.64 | 106 | 12 137 148 | 37.10 | 87 | 193 | -3 | 8 |
| Kristlik-Sotsiaalne Liit | CSU | 3 115 652 | 9.45 | 15 | 3 094 176 | 9.46 | 34 | 49 | 0 | |
| Vaba Demokraatlik Partei | FDP | 1 903 422 | 5.77 | 30 | 1 554 651 | 4.75 | 0 | 30 | -19 | 1 |
| Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei | NPD | 1 422 010 | 4.31 | 0 | 1 189 375 | 3.64 | 0 | 0 | 0 | |
| Muud | 379 689 | 1.16 | 0 | 335 792 | 1.02 | 0 | 0 | |||
| Kokku kehtivaid sedeleid | 32 966 024 | 100 | 248 | 32 713 516 | 100 | 248 | 496 | 0 | 22 | |
| Kehtetuid sedeleid | 557 040 | 809 548 | ||||||||
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
| Liidumaa | Kokku | SPD | CDU/CSU |
|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 36 | 9 | 27 |
| Baieri | 44 | 10 | 34 |
| Bremen | 3 | 3 | |
| Hamburg | 8 | 8 | |
| Hessen | 22 | 20 | 2 |
| Alam-Saksi | 30 | 18 | 12 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 73 | 47 | 26 |
| Reinimaa-Pfalz | 16 | 6 | 10 |
| Saarimaa | 5 | 2 | 3 |
| Schleswig-Holstein | 11 | 4 | 7 |
| Kokku | 248 | 127 | 121 |
| Liidumaa | Kokku | CDU/CSU | SPD | FDP |
|---|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 34 | 10 | 18 | 6 |
| Baieri | 40 | 15 | 21 | 4 |
| Bremen | 2 | 2 | ||
| Hamburg | 9 | 6 | 2 | 1 |
| Hessen | 24 | 17 | 4 | 3 |
| Alam-Saksi | 33 | 18 | 11 | 4 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 78 | 43 | 26 | 9 |
| Reinimaa-Pfalz | 15 | 6 | 7 | 2 |
| Saarimaa | 3 | 1 | 2 | |
| Schleswig-Holstein | 10 | 3 | 6 | 1 |
| Kokku | 248 | 121 | 97 | 30 |
Valimiste tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei kahekordistas oma häälesaaki võrreldes 1965. aasta valimistega, kuid ei ületanud 5% valimiskünnist ega võitnud ühtegi üksikmandaadilist kohta, seega jäi parlamendist välja. NPD tõusule aitasid kaasa majanduslangus, vastumeelsus vasakpoolsele noorte vastukultuurile ning suur koalitsioon, mis oli tekitanud võimuvaakumi tavapärases parempoolses poliitikas, mida NPD üritas täita, lisaks vaenulikkus immigrantidele ja hirm, et valitsus võib loobuda nõudlustest "kaotatud territooriumitele" ehk Odra-Neisse liini tagustele piiridele.[7][8] Samas on ajaloolane Walter Laqueur (juut, kelle vanemad hukkusid holokaustis) väitnud, et 1960. aastate NPD-d ei saa veel pidada neonatsistlikuks.[9]
CDU-CSU jäi suurimaks parteiks, kuid ei suutnud koalitsiooni moodustada. Vastu paljude parteikaaslaste nagu Helmut Schmidti ja Herbert Wehneri soove otsustas Brandt suure koalitsiooni lõpetada ja selle asemel moodustas 21. oktoobril sotsiaalliberaalse koalitsiooni FDPga, temast sai esimene sotsiaaldemokraadist kantsler ligi 40 aasta järel peale Hermann Müllerit. Asekantsleriks ja välisministriks sai FDP esimees Walter Scheel. Brandti valitsus algataski kohe Schilleri soovitatud marga revalveerimise, oktoobri lõpuks tõusis marga väärtus 9.3 protsenti.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bjöl, Erling (1984). From Peace to the Cold War. Grimberg's History of the Nations (inglise). Kd 22. Helsinki: WSOY. Lk 491.
- ↑ Bjöl, Erling (1985). The Rich West. Grimberg's History of the Nations (inglise). Kd 23. Helsinki: WSOY. Lk 345–347.
- ↑ Bark, Dennis, L.; Gress, David R. (1989). A History of West Germany, Vol 2: 1963-1988: Democracy and Its Discontents (inglise). London: Basil Blackwell. ISBN 978-0631167884.
- ↑ "Bundestag election 1969 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 6. Bundestag am 28.09.1969". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ "Bundestagswahl 1969 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ Chapin, Wesley D. (1997). Germany for the Germans? (inglise). Greenwood Publishing Group. Lk 70–73. ISBN 0-313-30258-8.
- ↑ Carr, William (1991). A History of Germany: 1815-1990 (inglise) (neljas trükk). London: Hodder & Stoughton. Lk 383. ISBN 978-0340559307.
- ↑ Laqueur, Walter (1996). Fascism: past, present, future (inglise). Oxford University Press. Lk 110–115. ISBN 978-0195117936.
- ↑ Brenner, Robert (2006). The Economics of Global Turbulence: The Advanced Capitalist Economies from Long Boom to Long Downturn, 1945-2005 (inglise). Lk 126. ISBN 9781859847305.