Ülo Altermann
| Ülo Altermann | |
|---|---|
| Sünniaeg |
5. oktoober 1923 Järvamaa, Eesti |
| Surmaaeg |
15. aprill 1954 Põltsamaa rajoon |
| Teenistus | Relva-SS (1943–1944) |
| Auaste | reamees (schütze) |
| Sõjad/lahingud |
II maailmasõda Neveli rinne Sinimägede lahingud metsavendlus Eestis |
.jpg)
Ülo Altermann (5. oktoober 1923 Väinjärve vald, Koeru kihelkond, Järvamaa – 15. aprill 1954 Päinurme külanõukogu, Põltsamaa rajoon) oli Eesti metsavend.
Pärast maakooli lõpetamist õppis ta Paide Tööstuskoolis.
Saksa okupatsiooni ajal astus Altermann Eesti Leegioni. Ta saadeti kõigepealt väljaõppele Poola Heidelagerisse (SS-vägede väljaõppelaagrisse), siis lahingutesse Neveli rindele ja varsti Eestisse Sinimägedesse. Kui Saksa väejuhatus otsustas Eestist taanduda, põgenes Altermann oma kodukohta, kus varjas end 1946. aastani, mil kuulutati välja amnestia.
Pärast metsast väljatulekut hakkas Altermann tööl käima, kuid kutsuti peagi julgeolekusse ülekuulamisele. Sama aasta sügisel läks Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi esindaja teda koju arreteerima, kui Altermanni seal parasjagu polnud. Altermann sai aga sellest teada ja hakkas uuesti metsavennaelu elama.
Metsas kogus Altermann enda ümber arvestatava metsavendade salga (Ülo Altermanni salk), mis paistis silma kõrge moraaliga ja distsipliiniga.[viide?] 1953. aastal õhkis salk Lenini monumendi Mäekülas.[viide?]
1954. aasta kevadel õnnestus julgeolekul meelitada Altermann varitsusse, ning ta langes 15. aprillil 1954 oma punkris Päinurme kandis.