Õnnelik pettus

"Õnnelik pettus" (originaalis L’Inganno felice) on Gioachino Rossini koomiline ooper (farsa) ühes vaatuses Giuseppe Maria Foppa libretole. Esmaesitusele tuli see ooper 8. jaanuaril 1812 Veneetsias, Teatro San Moisè laval.

Rollide esmaesitajad olid Filippo Galli (Batone); Teresa Bell-Giorgi (Isabella); Raffaele Monelli (Bertrando); Vincenzo Venturi (Ormondo); Luigi Raffanelli (Tarabotto).

Ajalugu

"Õnnelik pettus" on romantiline melodraama buffo elementidega. Tohutult populaarne väljatulekul. Järgnesid lavastused Veneetsia Teatro San Lucas (1818), Pariisis (1819), Livornos (1820), Veneetsia Teatro San Giovanni Grisostomos (1820), Napolis (1831), Milanos (1831) ja Parmas (1834). Pärast esialgset edu jäi teos Rossini kuulsamate koomiliste ooperite (Il barbiere di Siviglia, La Cenerentola, L'italiana in Algeri) varju ja kadus teatrite mängukavadest. Ehkki see sisaldab palju head muusikat, mida maestro on oma hilisemates teostes modifitseeritud kujul kasutanud, on see farssooper Rossini viiest farssooperist kõige vähem esitatud. 1973. aastal toimusid etendused Carraras, Massas, Volterras, Sienas, Larderellos, Pistoias, Roomas, Arezzos, Grossetos ja Solvays. Rossini ooperifestivalil Pesaros kanti teos ette 1980 ja 1994. aastal. Firenzes ja Spoletos olid lavastused 1996. aastal.

Ooper on helisalvestatud 1963., 1992., 1996. ja 2005. aastal.

Rollid

• Isabella (sopran), hertsogi abikaasa
• Bertrando (tenor), hertsog
• Ormondo (bass), hertsogi sõber
• Batone (bass), Ormondo usaldusisik
• Tarabotto (bass), kaevurite juht

Süžee

Tegevus toimub 19. sajandi alguses mereäärses kaevandusasulas. Tegemist on veetleva endise külaneiu, nüüd hertsoginna Isabella armuseiklustega, mis on väikeses ühiskonnas avalikuks tulnud ning leidnud nii hukkamõistu kui ka imetlust.

Isabella on hertsog Bertrando abikaasa. Ta elas oma mehega õnnelikult päevani, mil hertsogi usaldusmees Ormondo tegi talle ettepanekuid seksuaalseks suhtlemiseks, mille naine tagasi lükkas. Kättemaksuks hakkas Ormondo hertsoginnat avalikult süüdistama truudusetuses oma mehe vastu. Ormondo andis hertsogi kannupoisile Batone altkäemaksu, et too viiks naise paadiga merele ja jätaks üksi lainete meelevalda. Kohaliku kaevurite kogukonna juht Tarabotto päästab Isabella hukkumisest.

Sellest ajast peale peetakse külas Isabellat hukkunuks. Teatakse aga, et Tarabotto juurde on asunud elama tema nõbu nimega Nisa. Kümme aastat on möödunud.

Ooperi tegevus algab momendist, kui hertsog Bertrando saabub Tarabotto rauakaevandust inspekteerima. Nisa / Isabella armastab jätkuvalt oma meest. Ta kirjutab hertsogile kirja, et on olnud süütu. Tarabotto lubab aidata tal oma mees tagasi saada. Hertsog armastab samuti endiselt oma naist. Teda saadavad kaevanduse visiidi ajal Ormondo ja Batone. Kui hertsog läheb Tarabotto saatel kaevandusi vaatama, jääb Batone Nisaga üksi. Mees tunneb enda suureks ehmatuseks Isabella ära. Ka kaevandusest naasnud Bertrando tunneb oma naise ära.

Ormondot informeeritakse asjade uuest käigust. Ta annab Batonele käsu Nisa röövida. Tarabotto korraldab asjad nii, et Isabella saab võimaluse tõestada seltskonnale, kes ta tegelikult on. Tal on alles hertsoginna riided. Truu abikaasana on ta pidevalt kandnud kaasas hertsogi pilti. Tarabotto saab teada Ormondo uuest plaanist Isabella suhtes, millest informeerib ka hertsogi.

Näomaskides Ormondo ja Batone tulevad naist röövima. Ormondo võetakse vahi alla, kuid Batonele annab Isabella andeks.

Muusikapalad

• Tarabotto ja Isabella duett „Cosa dite!”
• Bertrando aaria „Qual tenero diletto”
• Batone aaria „Una voce m'ha colpito”
• Bertrando, Tarabotto ja Isabella tertsett „Quel sembiante, quello sguardo”
• Ormondo aaria „Tu mi conosci”
• Batone ja Tarabotto duett „Và taluno mormorando”
• Isabella aaria „Al più dolce e caro oggetto”
• Batone, Isabella, Tarabotto, Bertrando ja Ormondo ansambel „Tacita notte amica”

Allikad

• Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• MONDO MUSICA. Gioachino Rossini  L’Inganno felice, München, 1999