Õngejada
Õngejada (ka ridaõng või jadaõng) on lubatud õngpüünis, mille pika selgnööri külge kinnitatakse lühemate nööride ehk lipsude abil kindla vahemaa tagant rohkesti õngekonkse. Kalapüügieeskiri määratleb õngejada tänapäeval õngpüünisena, millel on kuni 100 konksu[1].
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Õngejada on ammustest aegadest kasutusel Euroopa randadel ja suurtel järvedel. Peipsi järve läänerannikul kasutati ridaõngi Vene kalurite eeskujul juba 19. sajandi algaastail. Mererandadel, eriti Pärnu lahel kasutati neid laialdasemalt alates 19. sajandi keskosast. Töönduslik kalapüük sel viisil lõpetati 20. sajandi keskel[2].
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Õngejadal kinnitati selgnööri külge (merel selise külge) ühe kuni kolme meetriste vahedega peente, ca 1 m pikkuste nööride otsa kuni 500 õngekonksu. Kümned ridaõnged ühendati mitme kilomeetri pikkuseks jadaks, mille otsad ankurdati ning tähistati veepinnal ujuva kupuga[2]. Sellise ehitusega jada on sobilik väheliikuva põhjase eluviisiga kalade (näiteks angerjas) püüdmiseks.
Konksude arv, lipsude pikkus ja vahekaugus pealiinil sõltub püütavast liigist ja õngejada käitlemise mehhaniseerituse tasemest. Olenevalt püünise tüübist lisanduvad detailide hulka ujukid ja raskused, mis hoiavad püünise vajalikus veekihis, tähistuspoid ning ankrud. Püügile asetatud püüniseid tähistatakse selleks, et anda veeliiklejatele teada püüniste asukoht ja ka ise neid kergemini leida. Selgnööri katketugevus võib olla võrdne või ületada suurima oodatud saagikala kümnekordse kaalu, kusjuures väga sügavale asetatud jadadel tuleb arvestada kogu põhjast poordini paikneva saagi kaaluga. Materjal valitakse võimalikult vähese venivusega, keerdumise vältimiseks eelistatakse punutud nööri.
Jaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Õngejadad jaotatakse veekihis paiknemise järgi: põhjaõngejada, põhjalähedane õngejada, pelaagiline õngejada, pinnajada.
Ankurduse järgi jaotatakse õngejadad: triivõngejada ehk ankurdamata õngejada, mail ehk ankurdatud õngejada.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vabariigi valitsuse määrus. 16.06.2016. § 4.2.10
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 246