Põhjaõng

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Põhjaõng ehk tonka (vene keeles donotšnaja udotška, donka) on õng, mille puhul ei anna võtmisest märku vee pinnal hulpiv õngekork, vaid sellest saadakse aimu muul viisil. Õngeraskus ja sööt paiknevad tavapäraselt püügi ajal veekogu põhjas. Tegemist on üsna lihtsa ning harrastuskalameeste seas populaarse püügivahendiga, millega on võimalik tabada peaaegu kõiki Eesti veekogudes elavaid kalu, kuid tavapäraselt kasutatakse põhjaõnge suuremate kalade ja põhjast toitu otsivate kalade püügiks. Põhjaõnge eelised tulevad välja ka kalastuskohtades, kus teiste püügivahendite võimalused on tugeva voolu või kauguse tõttu piiratud, samuti raskemini tabatavate kalade puhul, nagu luts või angerjas.[1]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjaõnge ehituslikke põhimõtteid on erinevaid. Lihtsaima põhjaõnge moodustab ritv koos rulliga, millele on keritud õngenöör. Õngenööri otsas on jäigalt kinnitatud raskus ning liini otsas konks.

Ritv[muuda | muuda lähteteksti]

Tonkaridvaks võib kasutada spinninguritva. Ridva kvaliteet sõltub sellest, millisel veekogul ja millistes tingimustes püüki harrastatakse. Kiirevoolulistel veekogudel, nagu Emajõgi, on vaja suuremat raskust, seega peab ritv olema piisavalt kvaliteetne, et see raskema tina heitmisele vastu peaks. Põhjaõnge puhul ei pea ritv olema väga pikk, enamjaolt on selle pikkuseks 1,7–2,4 meetrit. Lühema ridvaga saab raskuseks pikemate heidete teostamine, pikema ridva puhul võib püüki hakata segama tugev tuul, sest ridva otsa ja veepinna vaheline õngenööri liin jääb tuule meelevalda. Pikema ridva eeliseks on aga püük kaldalt, kui kaldaäärses vees kasvab suurel hulgal taimestikku.[2]

Rull[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjaõnge puhul ei ole rulli kvaliteet nii oluline kui spinningu puhul, kuna heitmist ja kerimist ei tule sooritada nii tihti. Tihti kasutatakse ketasrulle, mis on sobilikud eelkõige suure heiteraskuste puhul, väiksemat tina kasutades on pikemate heidete tegemine aga raskendatud. Samuti on ketasrulli kehv kasutada tingimustes, kus heiteruumi napib, näiteks puude vahel või kõrges kaldarohus. Kerge tina ja keeruliste heitetingimuste korral on mõistlikum kasutada inertsivaba rulli.[2]

Pealiin[muuda | muuda lähteteksti]

Pealiin võib olla nii tamiilist kui ka nöörist. Tamiilist pealiini eeliseks on tema venivus, mis võimaldab otsahaagitud kala äkilisi liigutusi leevendada, puuduseks aga väiksem tõmbetugevus, mis eeldab jämedamat tamiili ning sellest tulenevalt ka suuremat tuule- ja veetakistust. Tänapäevaste tamiilide puhul tuleks siiski eelistada mitte jämedamat kui 0,35-millimeetrist tamiili.[3]

Nöör eristub tamiilist oma olematu venivuse poolest, mis võimaldab kalamehel palju hõlpsamini vee all toimuvast aimu saada. Nööri puhul on võimalik kasutada ka peenemat pealiini, mis võimaldab kalastajal teha pikemaid ja täpsemaid heiteid väiksema tuuletakistusega. Juhul kui konksud või raskused põhja kinni jäävad on nööri tugevusest tingitult need siiski võimalik lahti sikutada. Nööri peamiseks miinuseks on vooluga kaasa liikuvate vetikatükkide ja taimede pealiini külge takerdumine.[3]

Oluline on ka meeles pidada, et pealiini tugevus oleks vastavuses tina raskusega, muidu võib väiksemgi vale liigutus heitmisel või pidurdamisel tingida liini purunemise.[3]

Raskus[muuda | muuda lähteteksti]

Raskus on tavaliselt valmistatud pliist ja võib olla tamiilile jäigalt kinnituv või sellel vabalt libisev. Raskused võivad olla erineva kuju ja kaaluga sõltuvalt püügikohast ja tingimustest. Kiire voolu puhul kasutatakse võimalikult väikese veetakistusega (litri- või lusikakujulisi) raskusi, et need kiiremini pidama jääks ja konkse järel ei lohistaks, vältides konksude takerdumist taimedesse ja põhjarisusse. Seisvas vees ei oma raskuse kuju nii suurt tähtsust kui tugevas voolus, seega võib kasutada ka teise kujuga raskusi.[3]

Mõnel juhul kasutatakse raskuse asemel ka söödatopsi, mis on vastavalt raskustatud ja mis täidetakse peibutussöödaga, et kalu konksude juurde meelitada.[4]

Püük[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigepealt pannakse sööt konksude otsa, seejärel heidetakse konksud koos raskusega paraja hooga veekogu suunas. Tina vettesulpsatamise hetkel tuleb ritva sirutada ettepoole, et saavutada heite maksimaalne kaugus. Kui tina on põhja vajunud, tuleb nöör ettevaatlikult pingule tõmmata ja ritv tugedele asetada. Kala võtust annab märku ridva pitsi vibreerimine või liikumine, nööri pinguletõmbumine või ridva otsa kinnitatud signaalkellukese helin.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vladislav Koržets (2003). Õngitsemine. Kalastaja Raamat. Lk 156. 
  2. 2,0 2,1 Vladislav Koržets (2003). Õngitsemine. Kalastaja Raamat. Lk 157. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Vladislav Koržets (2003). Õngitsemine. Kalastaja Raamat. Lk 158. 
  4. Vladislav Koržets (2003). Õngitsemine. Kalastaja Raamat. Lk 159. 
  5. Julius Elango (1971). Kalastaja käsiraamat. Valgus. Lk 91.