Jõgi: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
SVaratu (arutelu | kaastöö)
24 muudatust
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{See artikkel|räägib veekogust; filmi kohta vaata artiklit [[Jõgi (film 1984)]]; perekonnanimi kohta vaata [[Jõgi (perekonnanimi)]]}}
{{See artikkel|räägib veekogust; filmi kohta vaata artiklit [[Jõgi (film 1984)]]; perekonnanimi kohta vaata [[Jõgi (perekonnanimi)]]}}
[[Pilt:Parvlaev_Liisi_Pärnu_sadamas.jpg|pisi|Parvlaev [[Pärnu jõgi|Pärnu jõel]] ]]
[[Pilt:Valgejõgi3.JPG|pisi|[[Valgejõgi]] ]]
'''Jõgi''' on mööda maapinda kulgev looduslik [[Mage vesi|mageda veega]] [[vooluveekogu]]. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud [[jõesäng]]i [[Meri|merre]], [[järv]]e või teise jõkke. Mõni jõgi on hooajaline, jäädes kuival [[Aastaaeg|aastaajal]] [[Vesi|veeta]] või voolates täielikult või osaliselt maa all, näiteks [[Kuivajõgi]] Harjumaal.


Jõgi on mööda maapinda kulgev looduslik mageda veega vooluveekogu. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud jõesängi [[ookean]]isse, [[meri|merre]], [[järv]]e või teise jõkke. Jõeteadust nimetatakse [[potamoloogia]]ks. Potamoloogia ehk jõehüdroloogia ehk jõeteadus (kreeka keeles ''potamos'' 'jõgi' + ''logos'' 'teadus') on [[hüdroloogia]], veedünaamika ja [[hüdraulika]] interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib pinnavooluveekogusid ja nende veerežiime. Potamoloogia uurimisobjektid ja -teemad on vooluvee erosioon, jõgede setete tekkimine ja nende ehitus, jõesängi kuju ja selle muutumine aja jooksul.<ref>{{ cite web | pealkiri = potamoloogia | url = http://entsyklopeedia.ee/artikkel/potamoloogia|autor=Eesti Entsüklopeedia}}</ref>
Jõe vesi on mage.


Jõgi peab olema looduslik, sest kunstlikke vooluveekogusid kutsutakse kanaliteks ja [[kraav]]ideks. Suuremaid vooluveekogusid nimetataks jõgedeks ja väiksemaid [oja]]deks. Teaduslikult pole jõe ja oja eristamiseks kindlaid mõõtmeid, mistõttu on nende liigitamine tunnetuslik ja ajaloos välja kujunenud.<ref>{{ cite web | url= http://geonames.usgs.gov/domestic/faqs.htm |title= GNIS FAQ |publisher= United States Geological Survey |accessdate= 29-10-2016 }}</ref> <ref>{{cite web | title = Domestic Names: Frequently Asked Question (FAQs), #17 | publisher = United States Geological Survey | accessdate = 29-10-2016 | url = http://geonames.usgs.gov/domestic/faqs.htm}}</ref> Mõni jõgi on hooajaline, jäädes kuival aastaajal veeta või voolates täielikult või osaliselt maa all, näiteks [[Kuivajõgi]] Harjumaal.
Jõgi peab olema looduslik, sest kunstlikke vooluveekogusid kutsutakse [[kanal]]iteks ja [[kraav]]ideks, ning suur, sest väikseid vooluveekogusid nimetatakse [[oja]]deks.
Jõed on osa suurest [[veeringe]]st. Vesi jõuab üldiselt jõkke läbi maapinna, kraavide, allikate ja muude jõkke suubuvate veekogude.

==Topograafia==
Jõgi saab alguse [[ülemjooks]]ul (tihti on neid rohkem kui üks), kulgeb mööda rada või kanalit ning lõpeb [[suue|suudmes]] või suudmetes. Kanal moodustub jõesängist kallaste vahel. Suuremate jõgede juures moodustub tihti lammiala, mida kujundavad üleujutused. Võrreldes jõekanaliga võib lammiala olla väga lai. Jõekanali ning lammiala eristamine linnades võib olla keerukas, kuna lammiala mõjutavad oluliselt elamud ning tööstus.
Jõed võivad voolata mägedest alla, läbi orgude või piki tasandikke ning moodustada [[kanjon]]eid või [[kuru]]sid.
Mõiste „ülesvoolu“ viitab jõe ülemjooksu suuna poole ehk voolusuunale vastu. Mõiste „allavoolu“ kirjeldab suunda suudme poole ehk vee liikumise suunda. Kui seista keset jõge või jõe kohal ja vaadata jõevoolu suunas ehk allavoolu, jääb vasak kallas vasakule ja parem kallas paremale.
Jõekanalis voolab vesi tavaliselt ühe joana, kuid mõned jõed voolavad mitme omavahel ühenduses oleva joana, moodustades põimitud jõe. Neid esineb erosioonist mõjutatud tasasel maal ja mõningates suurtes jõe deltades.

Jõekanali kuju ning vormi muudab voolavast veest tulenev energia. Saksa hüdroloog [[Albert Brahms]] täheldas 1757. aastal, et jõe poolt ära kantavate objektide veealune kaal on proportsionaalne jõe voolukiirusega kuuendas astmes.<ref name="Garde, 1995, 14">{{cite book|last=Garde|first=R. J.|title=History of fluvial hydraulics|publisher=New Age Publishers|year=1995|page=14|url=http://books.google.co.uk/books?id=MWXvfQ6UGjgC&pg=PA14#v=onepage&q&f=false|isbn=81-224-0815-X}}</ref> Seda sõnastust nimetatakse mõnikord ka Airy seaduseks.<ref name="Garde, 1995, 19">{{cite book|last=Garde|first=R. J.|title=History of fluvial hydraulics|publisher=New Age Publishers|year=1995|page=19|url=http://books.google.co.uk/books?id=MWXvfQ6UGjgC&pg=PA19#v=onepage&q&f=false|isbn=81-224-0815-X}}</ref> Seega, voolukiiruse kahekordistamisel suudaks vool paigast liigutada objekte, mille veealune kaal on 64 korda suurem. Seda võib näha erosioonikanalitena kõvades kivimites ning suurte kivide lõhkumisel liivaks ja kruusaks mägistel ning kärestikulistel aladel.

Keskjooksul voolab jõgi kurviliselt tasasemal alal, kus kurvi väliskaldale mõjub erosioon ning kurvi sisekaldale sadestus, mis võib põhjustada [[meander|meandrite]] moodustumist. Meandri eraldumisel tekib [[soot]]. Suurel hulgal setteid kandvatel jõgedel võib areneda suudmesse silmapaistev delta. Soolases merevees paikneva suudmega jõgedel võib moodustuda lehtersuue.

Allavoolu liikuv veehulk on kombinatsioon vaba vee hulgast ja märkimisväärsest hulgast veest, mis voolab läbi jõe ja selle lammi aluseks oleva aluspinna kivimite ja kruusa. Paljude suurtes orgudes voolavate jõgede puhul võib see silmale nähtamatu komponent ületada nähtava vooluhulga.

===Maa-alused ojad===
Maa-alused jõed voolavad maa all paiknevates [[koobas]]tes või tühimikes. Selliseid jõgesid leidub sageli regioonides, kus esineb lubjakivist geoloogilisi moodustisi. Jääalused ojad on põimunud jõed, mis voolavad [[liustik]]e ja jääkatte sängides takistades sulavetel liustike ees välja voolata. Liustike kaalust tuleneva survegradiendi tõttu suudavad sellised ojad isegi mäest üles voolata.

===Veevoolu kestus===
Katkendliku vooluga jõgi voolab vaid vahetevahel ning võib olla kuiv mitmeid aastaid. Neid jõgesid leidub piiratud või väga varieeruvate sademetega regioonides. Sellised jõed võivad esineda ka geoloogilistel põhjustel nagu ülimalt läbilaskev jõesäng. Osad katkendliku vooluga jõed voolavad vaid suvekuudel. Humiidse kliimaga regioonides, kus vool saab alguse väikestest harudest, liigub voolu alguskoht üldiselt ülesvoolu, kui sademete hulk on suur, ja allavoolu sademete puudumisel või kui aktiivne suvine taimestik kasutab vett [[evapotranspiratsioon]]iks.
Suurte rahetormide tagajärjel tekkinud sulavesi võib tekitada mudast vett ja pinnast, millest moodustuvad ajutised jõed. <ref>[http://www.tampabayreview.com/news/sand-river-in-iraq/1211/ "Sand River" in Iraq is actually a rapid movement of ice blocks]. Tampabayreview.com. Vaadatud 29-10-2016.</ref>

==Jõgede liigitamine==
Jõgesid liigitatakse mitme kriteeriumi põhjal:
# Topograafia
# Biootiline seis
# Laevatatavus

===Topograafia===
Jõgesid liigitatakse uhtelisteks, aluskivimilisteks ja nende mõlema kombinatsiooniks. Uhtelised jõed on sobivate tegurite olemasolul iseenesliku tekkega. Näiteks pehme ja lõimumata pannas ja allikate või pinnasevee kogumiskraavide rohkus. Vee vool hakkab sellistes kohtades pinnast erodeerima ja jõe kaldaid kujundama. Vesi otsib teed järjest madalamale ja pehmemale pinnasele. Aluskivimile tekkinud jõed kulgevad mööda looduslikke õõnsusi, näiteks orgusid, kus aluskivimi kiht on maapinnale palju lähemal. Jõgesid, mis voolavad mõlemat liiki pinnasel, nimetatakse nende kombinatsiooniks.
20. sajandi alguses klassifitseeris William Morris Davis jõgesid nende vanuse järgi. Alates 1950. aastatest hakati seda teooriat kritiseerima ja selle kasutamine lõpetati. Geomorfoloogid ei pidanud tema hüpoteese reaalseteks ja testitavateks ning nimetasid Davis`e süsteemi mitteteaduslikuks.<ref name="Castree2006">{{cite book|last=Castree|first=Noel|title=Questioning geography: fundamental debates|url=http://books.google.com/books?id=nrbzXM_woFQC&pg=PA84|accessdate=29-10-2016|year=2006|publisher=Wiley-Blackwell|isbn=978-1-4051-0192-9|pages=84–85}}</ref>

'''Davis`e süsteem:'''
*'''Noor jõgi''': suure languga, kitsas, sügav ja kiire vooluga jõgi. Toimub põhjaerosioon. Näiteks [[Võhandu jõgi]].
*'''Küps jõgi''': laugem, laiem ja aeglasema vooluga kui noor jõgi. Toimub kallaste erosioon. Sinna voolavad sisse ka teised vooluveekogud. Näiteks [[Pärnu jõgi]].
*'''Vana jõgi''': väga väikse languga, erodeerumisprotsessi ei toimu, voolu kiirus aeglane. Suured üleujutuste alad. Näiteks Tigris või Indus.
*'''Noorenenud jõgi''': jõgi, mille lang on suurenenud tänu pinnase kerkimisele. Näiteks Colorado jõgi Grand Canyonis.

===Biootiline seis===
Biootilist seisundit hinnatakse mitme erineva süsteemiga, mis jagavad jõed kõige oligotroofsematest või vähem saastunutest kuni kõige eutroofsemate või saastunuteni.<ref>[http://web.archive.org/web/20120620161237/http://www.sepa.org.uk/science_and_research/classification_schemes/river_classifications_scheme.aspx River Classification scheme]. sepa.org.uk</ref> Euroopas on veepoliitika direktiivid viinud vajaduseni väljatöötada väga palju erinevaid klassifitseerimismeetodeid, mis hõlmavad ka kalade paiknemist jões.<ref>Noble, Richard and Cowx, Ian et al. (May 2002) [http://fame.boku.ac.at/downloads/D1_2_typology_and%20species_classification.pdf Compilation and harmonisation of fish species classification]. University of Hull, UK. A project under the 5th Framework Programme Energy, Environment and Sustainable Management. Key Action 1: Sustainable Management and Quality of Water </ref> Prantsuse keelt kõnelevates piirkondades kasutatakse süsteemi, mis jagab jõe kolmeks tsooniks:
*''Crenon''- jõe lähtele kõige lähemal asuv ala, madal veetemperatuur, hapnikuvaene ja aeglaselt voolav vesi.
*''Thithron''-küllaltki madalad veetemperatuurid, hapnikurikas ja kiire vooluga vesi.
*''Potamon''- soojemad temperatuurid, hapnikuvaene ja aeglane vool, liivane põhi.

===Laevatatavus===
Hindamisel kasutatakse rahvusvahelist jõgede laevatatavuse skaalat. Esimene klass on kõige lihtsam ning kuues klass kõige raskem.Esimese klassi jõed on aeglase vooluga, ilma takistusteta ja kuuenda klassi jõed on väga kiire vooluga, kärestikulised, koskedega, suurte takistustega ja raskesti läbitavad.<ref name="AWCODE05"> {{cite web
| url = http://www.americanwhitewater.org/content/Wiki/safety:start?#vi._international_scale_of_river_difficulty
| title = Safety Code of American Whitewater
| author1 = Charlie Walbridge
| author2 = Mark Singleton
| publisher = American Whitewater
| year = 2005
| accessdate = 29-10-2016
}} </ref>

==Jõgede kasutusalad==
Inimkonna algusest alates on jõed olnud elutähtsad. Inimesed elasid veekogude ääres, sest see pakkus neile sööki, jooki ja pesemisvõimalust.
⚫
Ürg- ja vanaajal, kui maanteed olid algelised ja kiired transpordivahendid puudusid, olid jõed olulised liikumisteed. See sõltub küll piirkonnast, kuid alles keskajal muutus Euroopas maanteedevõrk nii heaks, et jõed kaotasid oma tähtsuse põhilise liikumisteena.

Jõe vee jõudu hakati kasutama juba 2000 aastat tagasi inimese töö lihtsustamiseks. Esmalt kasutati seda viljast jahu saamiseks ja puude saagimiseks. Hiljem juba kaevandustes ja tööstuses.<ref name="watenc">{{cite web|title=Hydroelectric Power|url=http://www.waterencyclopedia.com/Ge-Hy/Hydroelectric-Power.html|publisher=Water Encyclopedia}}</ref>Jõgede vooluvett kasutatakse siiani elektri tootmiseks, kuid selle efektiivsus on palju madalam kui teistel alternatiividel. Hüdroenergia tootmine on väga kallis ja maailmas on väga vähe sobivaid kohti, kus saaks energiat tõhusalt toota.

==Maailma jõed==
⚫
Maailma veerohkeim ja suurima valglaga jõgi on [[Amazonas]]. Kõige pikemaks jõeks on sajandeid peetud [[Niilus]]t aga viimaste aastate uurimused on näidanud, et Amazonas on pikem. Siiski pole see seisukoht üheselt tunnustatud.


==Eesti jõed==
Eesti pikim jõgi on [[Võhandu jõgi]]. Veerohkeim ja suurima valglaga on [[Narva jõgi]], mis kuulub küpsete jõgede klassi. Peale Narva jõe kuulub samasse klassi veel [[Suur-Emajõgi]], mis on ainsana täies pikkuses laevatatav. Ainukesena voolab nelja maakonna piires Põltsamaa jõgi.<ref>{{ cite web | url= http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_j%C3%B5ed |title= Eesti jõed |publisher= Eesti Entsüklopeedia | accessdate = 29-10-2016 }}</ref>
<ref>{{ cite web | url= http://www.keskkonnaamet.ee/public/Veeteemaline_6pimapp_veebi.pdf |title= Veeteemaline õpimapp |publisher= Keskkonnaamet |aeg = 2014 | accessdate = 29-10-2016 }}</ref>


⚫
Maailma [[vooluhulk|veerohkeim]] ja suurima [[valgla]]ga jõgi on [[Amazonas]]. Kõige pikemaks jõeks on sajandeid peetud [[Niilus]]t, aga viimaste aastate uurimused on näidanud, et Amazonas on pikem. Siiski pole see seisukoht üheselt tunnustatud.


[[Eesti]] pikim jõgi on [[Võhandu jõgi]], [[Vooluhulk|veerohkeim]] ja suurima [[valgla]]ga aga [[Narva jõgi]]. Ainsana voolab nelja maakonna piires [[Põltsamaa jõgi]]. Ainus täies pikkuses laevatatav jõgi on [[Suur Emajõgi]].


⚫
Ürg- ja vanaajal, kui [[maantee]]d olid algelised ja kiired transpordivahendid puudusid, olid jõed olulised liikumisteed. See sõltub küll piirkonnast, aga alles keskajal muutus Euroopas maanteedevõrk nii heaks, et jõed kaotasid oma tähtsuse põhilise liikumisteena.


==Vaata ka==
==Vaata ka==
23. rida: 84. rida:
*[[Itaalia jõed]]
*[[Itaalia jõed]]



{{Commons|Category:Rivers}}

[[Kategooria:Jõed| ]]
==Viited==
{{Viited}}

Redaktsioon: 31. oktoober 2016, kell 23:22

 See artikkel räägib veekogust; filmi kohta vaata artiklit Jõgi (film 1984); perekonnanimi kohta vaata Jõgi (perekonnanimi)

Jõgi on mööda maapinda kulgev looduslik mageda veega vooluveekogu. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud jõesängi ookeanisse, merre, järve või teise jõkke. Jõeteadust nimetatakse potamoloogiaks. Potamoloogia ehk jõehüdroloogia ehk jõeteadus (kreeka keeles potamos 'jõgi' + logos 'teadus') on hüdroloogia, veedünaamika ja hüdraulika interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib pinnavooluveekogusid ja nende veerežiime. Potamoloogia uurimisobjektid ja -teemad on vooluvee erosioon, jõgede setete tekkimine ja nende ehitus, jõesängi kuju ja selle muutumine aja jooksul.[1]

Jõgi peab olema looduslik, sest kunstlikke vooluveekogusid kutsutakse kanaliteks ja kraavideks. Suuremaid vooluveekogusid nimetataks jõgedeks ja väiksemaid [oja]]deks. Teaduslikult pole jõe ja oja eristamiseks kindlaid mõõtmeid, mistõttu on nende liigitamine tunnetuslik ja ajaloos välja kujunenud.[2] [3] Mõni jõgi on hooajaline, jäädes kuival aastaajal veeta või voolates täielikult või osaliselt maa all, näiteks Kuivajõgi Harjumaal. Jõed on osa suurest veeringest. Vesi jõuab üldiselt jõkke läbi maapinna, kraavide, allikate ja muude jõkke suubuvate veekogude.

Topograafia

Jõgi saab alguse ülemjooksul (tihti on neid rohkem kui üks), kulgeb mööda rada või kanalit ning lõpeb suudmes või suudmetes. Kanal moodustub jõesängist kallaste vahel. Suuremate jõgede juures moodustub tihti lammiala, mida kujundavad üleujutused. Võrreldes jõekanaliga võib lammiala olla väga lai. Jõekanali ning lammiala eristamine linnades võib olla keerukas, kuna lammiala mõjutavad oluliselt elamud ning tööstus. Jõed võivad voolata mägedest alla, läbi orgude või piki tasandikke ning moodustada kanjoneid või kurusid. Mõiste „ülesvoolu“ viitab jõe ülemjooksu suuna poole ehk voolusuunale vastu. Mõiste „allavoolu“ kirjeldab suunda suudme poole ehk vee liikumise suunda. Kui seista keset jõge või jõe kohal ja vaadata jõevoolu suunas ehk allavoolu, jääb vasak kallas vasakule ja parem kallas paremale. Jõekanalis voolab vesi tavaliselt ühe joana, kuid mõned jõed voolavad mitme omavahel ühenduses oleva joana, moodustades põimitud jõe. Neid esineb erosioonist mõjutatud tasasel maal ja mõningates suurtes jõe deltades.

Jõekanali kuju ning vormi muudab voolavast veest tulenev energia. Saksa hüdroloog Albert Brahms täheldas 1757. aastal, et jõe poolt ära kantavate objektide veealune kaal on proportsionaalne jõe voolukiirusega kuuendas astmes.[4] Seda sõnastust nimetatakse mõnikord ka Airy seaduseks.[5] Seega, voolukiiruse kahekordistamisel suudaks vool paigast liigutada objekte, mille veealune kaal on 64 korda suurem. Seda võib näha erosioonikanalitena kõvades kivimites ning suurte kivide lõhkumisel liivaks ja kruusaks mägistel ning kärestikulistel aladel.

Keskjooksul voolab jõgi kurviliselt tasasemal alal, kus kurvi väliskaldale mõjub erosioon ning kurvi sisekaldale sadestus, mis võib põhjustada meandrite moodustumist. Meandri eraldumisel tekib soot. Suurel hulgal setteid kandvatel jõgedel võib areneda suudmesse silmapaistev delta. Soolases merevees paikneva suudmega jõgedel võib moodustuda lehtersuue.

Allavoolu liikuv veehulk on kombinatsioon vaba vee hulgast ja märkimisväärsest hulgast veest, mis voolab läbi jõe ja selle lammi aluseks oleva aluspinna kivimite ja kruusa. Paljude suurtes orgudes voolavate jõgede puhul võib see silmale nähtamatu komponent ületada nähtava vooluhulga.

Maa-alused ojad

Maa-alused jõed voolavad maa all paiknevates koobastes või tühimikes. Selliseid jõgesid leidub sageli regioonides, kus esineb lubjakivist geoloogilisi moodustisi. Jääalused ojad on põimunud jõed, mis voolavad liustike ja jääkatte sängides takistades sulavetel liustike ees välja voolata. Liustike kaalust tuleneva survegradiendi tõttu suudavad sellised ojad isegi mäest üles voolata.

Veevoolu kestus

Katkendliku vooluga jõgi voolab vaid vahetevahel ning võib olla kuiv mitmeid aastaid. Neid jõgesid leidub piiratud või väga varieeruvate sademetega regioonides. Sellised jõed võivad esineda ka geoloogilistel põhjustel nagu ülimalt läbilaskev jõesäng. Osad katkendliku vooluga jõed voolavad vaid suvekuudel. Humiidse kliimaga regioonides, kus vool saab alguse väikestest harudest, liigub voolu alguskoht üldiselt ülesvoolu, kui sademete hulk on suur, ja allavoolu sademete puudumisel või kui aktiivne suvine taimestik kasutab vett evapotranspiratsiooniks. Suurte rahetormide tagajärjel tekkinud sulavesi võib tekitada mudast vett ja pinnast, millest moodustuvad ajutised jõed. [6]

Jõgede liigitamine

Jõgesid liigitatakse mitme kriteeriumi põhjal:

  1. Topograafia
  2. Biootiline seis
  3. Laevatatavus

Topograafia

Jõgesid liigitatakse uhtelisteks, aluskivimilisteks ja nende mõlema kombinatsiooniks. Uhtelised jõed on sobivate tegurite olemasolul iseenesliku tekkega. Näiteks pehme ja lõimumata pannas ja allikate või pinnasevee kogumiskraavide rohkus. Vee vool hakkab sellistes kohtades pinnast erodeerima ja jõe kaldaid kujundama. Vesi otsib teed järjest madalamale ja pehmemale pinnasele. Aluskivimile tekkinud jõed kulgevad mööda looduslikke õõnsusi, näiteks orgusid, kus aluskivimi kiht on maapinnale palju lähemal. Jõgesid, mis voolavad mõlemat liiki pinnasel, nimetatakse nende kombinatsiooniks. 20. sajandi alguses klassifitseeris William Morris Davis jõgesid nende vanuse järgi. Alates 1950. aastatest hakati seda teooriat kritiseerima ja selle kasutamine lõpetati. Geomorfoloogid ei pidanud tema hüpoteese reaalseteks ja testitavateks ning nimetasid Davis`e süsteemi mitteteaduslikuks.[7]

Davis`e süsteem:

  • Noor jõgi: suure languga, kitsas, sügav ja kiire vooluga jõgi. Toimub põhjaerosioon. Näiteks Võhandu jõgi.
  • Küps jõgi: laugem, laiem ja aeglasema vooluga kui noor jõgi. Toimub kallaste erosioon. Sinna voolavad sisse ka teised vooluveekogud. Näiteks Pärnu jõgi.
  • Vana jõgi: väga väikse languga, erodeerumisprotsessi ei toimu, voolu kiirus aeglane. Suured üleujutuste alad. Näiteks Tigris või Indus.
  • Noorenenud jõgi: jõgi, mille lang on suurenenud tänu pinnase kerkimisele. Näiteks Colorado jõgi Grand Canyonis.

Biootiline seis

Biootilist seisundit hinnatakse mitme erineva süsteemiga, mis jagavad jõed kõige oligotroofsematest või vähem saastunutest kuni kõige eutroofsemate või saastunuteni.[8] Euroopas on veepoliitika direktiivid viinud vajaduseni väljatöötada väga palju erinevaid klassifitseerimismeetodeid, mis hõlmavad ka kalade paiknemist jões.[9] Prantsuse keelt kõnelevates piirkondades kasutatakse süsteemi, mis jagab jõe kolmeks tsooniks:

  • Crenon- jõe lähtele kõige lähemal asuv ala, madal veetemperatuur, hapnikuvaene ja aeglaselt voolav vesi.
  • Thithron-küllaltki madalad veetemperatuurid, hapnikurikas ja kiire vooluga vesi.
  • Potamon- soojemad temperatuurid, hapnikuvaene ja aeglane vool, liivane põhi.

Laevatatavus

Hindamisel kasutatakse rahvusvahelist jõgede laevatatavuse skaalat. Esimene klass on kõige lihtsam ning kuues klass kõige raskem.Esimese klassi jõed on aeglase vooluga, ilma takistusteta ja kuuenda klassi jõed on väga kiire vooluga, kärestikulised, koskedega, suurte takistustega ja raskesti läbitavad.[10]

Jõgede kasutusalad

Inimkonna algusest alates on jõed olnud elutähtsad. Inimesed elasid veekogude ääres, sest see pakkus neile sööki, jooki ja pesemisvõimalust. Ürg- ja vanaajal, kui maanteed olid algelised ja kiired transpordivahendid puudusid, olid jõed olulised liikumisteed. See sõltub küll piirkonnast, kuid alles keskajal muutus Euroopas maanteedevõrk nii heaks, et jõed kaotasid oma tähtsuse põhilise liikumisteena.

Jõe vee jõudu hakati kasutama juba 2000 aastat tagasi inimese töö lihtsustamiseks. Esmalt kasutati seda viljast jahu saamiseks ja puude saagimiseks. Hiljem juba kaevandustes ja tööstuses.[11]Jõgede vooluvett kasutatakse siiani elektri tootmiseks, kuid selle efektiivsus on palju madalam kui teistel alternatiividel. Hüdroenergia tootmine on väga kallis ja maailmas on väga vähe sobivaid kohti, kus saaks energiat tõhusalt toota.

Maailma jõed

Maailma veerohkeim ja suurima valglaga jõgi on Amazonas. Kõige pikemaks jõeks on sajandeid peetud Niilust aga viimaste aastate uurimused on näidanud, et Amazonas on pikem. Siiski pole see seisukoht üheselt tunnustatud.


Eesti jõed

Eesti pikim jõgi on Võhandu jõgi. Veerohkeim ja suurima valglaga on Narva jõgi, mis kuulub küpsete jõgede klassi. Peale Narva jõe kuulub samasse klassi veel Suur-Emajõgi, mis on ainsana täies pikkuses laevatatav. Ainukesena voolab nelja maakonna piires Põltsamaa jõgi.[12] [13]



Vaata ka


Viited

  1. ↑ Eesti Entsüklopeedia. "potamoloogia".
  2. ↑ "GNIS FAQ". United States Geological Survey. Vaadatud 29-10-2016. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  3. ↑ "Domestic Names: Frequently Asked Question (FAQs), #17". United States Geological Survey. Vaadatud 29-10-2016. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  4. ↑ Garde, R. J. (1995). History of fluvial hydraulics. New Age Publishers. Lk 14. ISBN 81-224-0815-X.
  5. ↑ Garde, R. J. (1995). History of fluvial hydraulics. New Age Publishers. Lk 19. ISBN 81-224-0815-X.
  6. ↑ "Sand River" in Iraq is actually a rapid movement of ice blocks. Tampabayreview.com. Vaadatud 29-10-2016.
  7. ↑ Castree, Noel (2006). Questioning geography: fundamental debates. Wiley-Blackwell. Lk 84–85. ISBN 978-1-4051-0192-9. Vaadatud 29-10-2016. {{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  8. ↑ River Classification scheme. sepa.org.uk
  9. ↑ Noble, Richard and Cowx, Ian et al. (May 2002) Compilation and harmonisation of fish species classification. University of Hull, UK. A project under the 5th Framework Programme Energy, Environment and Sustainable Management. Key Action 1: Sustainable Management and Quality of Water
  10. ↑ Charlie Walbridge; Mark Singleton (2005). "Safety Code of American Whitewater". American Whitewater. Vaadatud 29-10-2016. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  11. ↑ "Hydroelectric Power". Water Encyclopedia.
  12. ↑ "Eesti jõed". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 29-10-2016. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  13. ↑ "Veeteemaline õpimapp" (PDF). Keskkonnaamet. 2014. Vaadatud 29-10-2016. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jõgi&oldid=4509480"