Walter Elsasser
Walter Maurice Elsasser (20. märts 1904 Mannheim – 14. oktoober 1991 Baltimore) oli füüsik ja bioloogiateoreetik.
1920-ndate aastatel Göttingeni ülikoolis õppides pakkus ta välja eksperimendi, millega tõestada elektronide laineomadused. Ise ta seda ei sooritanud, kuid tema kaastöötaja Max Born, kes pälvis elektronide laineomaduste uurimise eest 1954 Nobeli füüsikapreemia, soovitas inglise füüsikutele see eksperiment teha. Clinton Davisson ja George Thomson said 1937 elektronide difraktsiooni avastamise eest Nobeli füüsikapreemia.
1935 Pariisis töötades arvutas Elsasser välja rasketes radioaktiivsetes tuumades olevate prootonite ja neutronite seoseenergia. 1963 pälvisid Eugene Wigner, Hans Jensen ja Maria Goeppert-Mayer Elsasseri valemi edasiarendamise eest Nobeli füüsikapreemia. Niimoodi oli Elsasser kahel korral Nobeli preemia saamisele väga lähedal.
1941, olles teenistuses USA sõjaväe sidekorpuses, hakkas ta vabal ajal välja töötama Maa magnetvälja päritolu esimest matemaatilist mudelit. Ta avaldas selle artikliseeriana 1946–47. Ta oletas, et Maa magnetväli võib olla iseennast säilitav alalisvoolugeneraator ehk dünamo (seda nimetataksegi dünamoteooriaks), mida hoiab alal vedelas välistuumas toimuv konvektsioon. Ta kirjeldas ka võimalikku tagasisidemehhanismi nende voolude vahel, kasutades kahesuguseid, toroidseid ja poloidseid koordinaate, millest esimene näitas laiuskraadidega paralleelset kaugust ja teine kaugust poolusest. Ta ise leiutaski oma teooria jaoks terminid "toroidne" ja "poloidne".
Ta oli tähelepanuväärne holismi esindaja teoreetilises bioloogias.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Elsasser, Walter M. 1998 (esimene trükk 1987). Reflections on a Theory of Organisms: Holism in Biology. Baltimore: The Johns Hopkins University Press.