Sotsiaalpsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Sotsiaalpsühholoogia on teadusharu, mis uurib, kuidas mõjutab inimeste mõtteid, tundeid ja käitumist teiste inimeste tegelik, kujutletav või mõeldav juuresviibimine.[1] Teadus viitab siin empiirilisele uurimismeetodile. Mõtted, tunded ja käitumine tähistavad kõiki psühholoogilisi muutujaid, mida inimesel saab mõõta. Väide, et teiste inimeste juuresviibimist võidakse kujutleda või sellele mõelda, osutab meie kalduvusele alluda sotsiaalsele mõjule isegi kui teisi inimesi pole kohal, näiteks televiisorit vaadates või internaliseeritud sotsiaalseid norme järgides.

Sotsiaalpsühholoogid seletavad inimeste käitumist tüüpiliselt vaimuseisundite ja vahetu sotsiaalse situatsiooni interaktsiooni kaudu. Kurt Lewini kontseptuaalses valemis vaadatakse käitumist kui funktsiooni, mille liikmeteks on isik ja keskkond, B=f(P,E).[2] Üldiselt eelistavad sotsiaalpsühholoogid laborieksperimentides leitud empiirilisi tulemusi. Sotsiaalpsühholoogia teooriad on tavaliselt pigem spetsiifilised ja fokusseeritud kui kõikehõlmavad ja üldistavad.

Sotsiaalpsühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis ühendab psühholoogiat ja sotsioloogiat. Vahetult II maailmasõja järel tegid psühholoogid ja sotsioloogid palju ühiseid uuringuid.[3] Viimasel ajal on need teadused järjest enam spetsialiseerunud ja teineteisest eemaldunud, sotsioloogid keskenduvad peamiselt "makromuutujatele" (näiteks sotsiaalne struktuur). Sotsiaalpsühholoogias on sotsioloogiline lähenemine siiski endiselt samaväärse tähtsusega kui psühholoogiline uurimistöö.

Lisaks lõhele, mis tekkis psühholoogia ja sotsioloogia vahel, on toimunud ka teatav lahknemine Ameerika ja Euroopa sotsiaalpsühholoogide rõhuasetustes. Väga suure üldistusega võib öelda, et Ameerika uurijad on keskendunud rohkem indiviidile, samas kui Euroopas pööratakse rohkem tähelepanu grupitasandi nähtustele (vt grupidünaamika).[4]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalpsühholoogia kui teadus tekkis Ameerika Ühendriikides 20. sajandi hakul. Esimene selle valdkonna töö, Norman Tripletti eksperiment sotsiaalsest soodustamisest, avaldati 1898. aastal.[5] 1930ndatel saabus Ameerika Ühendriikidesse fašistlikult Saksamaalt põgenedes mitmeid geštaltpsühholooge, neist olulisim Kurt Lewin. Neil oli määrav roll sotsiaalpsühholoogia eristumisel kahest tolleaegsest domineerivast lähenemisest — biheiviorismist ja psühhoanalüüsist, ning nad pärandasid sotsiaalpsühholoogiale ka oma huvi taju ja tunnetuse vastu. Kõige enam uuriti sel ajal hoiakuid ja väikeste gruppide dünaamikat.

II maailmasõja ajal hakati uurima veenmist ja propagandat, selleks et aidata USA sõjaväge. Peale sõda köitsid uurijate tähelepanu paljud sotsiaalsed probleemid, sealhulgas soolised küsimused ja rassilised eelarvamused. Kuuekümnendatel suurenes huvi uute teemade vastu, näiteks kognitiivne dissonants (tunnetuslik ebakõla), kõrvalseisja sekkumine ja agressiivsus. 1970ndatel sattus sotsiaalpsühholoogia Ameerikas siiski kriisi. Toimusid tulised vaidlused selle üle, kas laborieksperimendid on ikka eetilised, kas hoiakud ennustavad tegelikku käitumist ja millisel määral mõjutab teadustulemusi kultuurikontekst (vt Gergen, 1973).[6] Samuti esitasid radikaalse situatsioonilise lähenemise pooldajad sel ajal küsimuse, kas psühholoogias on üldse mõtet rääkida eneseidentiteedist ja isiksusest.

Sotsiaalpsühholoogia saavutas teoreetilise ja metodoloogilise küpsuse 1980ndatel ja 1990ndatel aastatel. Praegu reguleerivad uurimistööd täpselt formuleeritud eetika standardid ning traditsiooniliste lähenemiste kõrvale on tulnud rohkem pluralismi ja mitmekultuurilisust tunnustavaid vaateid. Praegused uurijad huvituvad paljudest nähtustest, kõige enam on viimastel aastatel siiski kasvanud atributsiooni ehk omistuse, sotsiaalse kognitsiooni ehk sotsiaalse tunnetuse ja enesekontseptsiooni uurimine. Sotsiaalpsühholoogid on jätkuvalt seotud ka rakendusuuringutega, andes oma panuse tervise-, keskkonna- ja kohtupsühholoogias.

Tuntumad eksperimendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aschi konformsuse eksperimendid näitasid, milline jõud oli konformsusel (mugandumisel) väikestes gruppides, kus inimesed pidid hindama joonte pikkust; ülesanne oli tehtud ülilihtsaks.[7] Rohkem kui kolmandikus katsetes mugandusid katsealused enamusega, isegi kui nende hinnang oli ilmselgelt vale. 75% katsealustest mugandusid vähemalt ühel korral kogu eksperimendi jooksul.

Muzafer Sherifi Röövlikoopa eksperimendis moodustati poistest kaks võistkonda ja uuriti vaenulikkuse ning agressiivsuse teket. Sherif seletas tulemusi viisil, mida praegu tuntakse realistliku grupikonflikti teooriana — oluline tegur gruppidevahelise konflikti esilekutsumisel oli konkurents piiratud ressursside pärast.[8] Eksperimendi teises pooles algatati poiste vahel koostöö ja seati ühised eesmärgid ning suudeti algne efekt ümber pöörata.

Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi (tunnetusliku ebakõla) eksperimendis paluti katseisikutel sooritada väga tüütut ülesannet. Neile maksti selle eest, aga tasu oli erinev. Pooltele katseisikutele maksti 1 dollar ja paluti neil tutvustada katset järgmistele inimestele, öeldes, et see oli lõbus. Teistele katseisikutele maksti 20 dollarit ja nad pidid samamoodi valetama. Pärast eksperimendi lõppu hindasid esimese rühma liikmed ($1) ülesande meeldivamaks kui teise rühma liikmed ($20). Festingeri seletus oli järgmine: õigustamaks valetamist, muutsid inimesed oma varasemat negatiivset suhtumist ülesandesse.[9]

Milgrami eksperiment on üks kurikuulsamaid katseid sotsiaalpsühholoogia ajaloos. Eesmärgiks oli teada saada, kui kaugele on inimesed valmis minema, täites autoriteedi korraldusi. Peale II maailmasõja sündmusi ja holokausti näitas eksperiment, et ka normaalsed Ameerika kodanikud ilmutavad kuulekust, vaatamata sellele, et uskusid end põhjustavat kannatusi süütutele inimestele.[10]

Albert Bandura Bobo-nuku eksperiment näitas, kuidas agressiivsust õpitakse imiteerimise teel.[11] See oli üks esimesi uuringuid paljude järgnevate seas, mis näitas, kuidas vägivalla nägemine meedias kutsub vaatajatel esile agressiivse käitumise.

Philip Zimbardo simuleeris Stanfordi vanglaeksperimendis üliõpilastest vangide ja vangivalvuritega realistliku olukorra, mis näitas, kui tähtis on rolli mõju inimeste käitumisele. Vaid mõne päevaga said "vangivalvuritest" brutaalsed ja julmad vägivallatsejad, vangidest aga õnnetud ja abitud ohvrid. See demonstreeris kujukalt, kui määrav on vahetu sotsiaalse situatsiooni mõju ja kuidas see võib alla suruda normaalsed isiksusejooned.[12]

Sotsiaalpsühholoogia alusepanijaid[muuda | redigeeri lähteteksti]

William McDougall, George Herbert Mead

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Allport, G. W. (1985). The historical background of social psychology. In G. Lindzey & E. Aronson (Eds.), The handbook of social psychology. New York: McGraw Hill.
  2. Lewin, K. (1951). Field theory in social science: Selected theoretical papers. D. Cartwright (Ed.). New York: Harper & Row.
  3. Sewell, W. H. (1989). Some reflections on the golden age of interdisciplinary social psychology. Annual Review of Sociology. Vol. 15.
  4. Moscovici, S. & Markova, I. (2006). The making of modern social psychology. Cambridge, UK: Polity Press.
  5. Triplett, N. (1898). The dynamogenic factors in pacemaking and competition. American Journal of Psychology. 9, 507-533.
  6. Gergen, K. J. (1973). Social psychology as history. Journal of Personality and Social Psychology, 26, 309-320.
  7. Asch, S. E. (1955). Opinions and social pressure. Scientific American, pp. 31-35.
  8. Sherif, M. (1954). Experiments in group conflict. Scientific American, 195, 54-58.
  9. Festinger, L. & Carlsmith, J. M. (1959). Cognitive consequences of forced compliance. Journal of Abnormal and Social Psychology, 58, 203-211.
  10. Milgram, S. (1975). Obedience to authority. Harper and Bros.
  11. Bandura, A., Ross, D. & Ross, S. A. (1961). Transmission of aggression through imitation of aggressive models. Journal of Abnormal and Social Psychology, 63, 575-582.
  12. Haney, C., Banks, W.C. & Zimbardo, P.G. (1973). Interpersonal dynamics in a simulated prison. International Journal of Criminology and Penology, 1, 69-97.