Veredoonor

Veredoonor (inglise keeles blood donor) on isik, kes annab oma verd teisele isikule ülekandmiseks.

Ajalugu

Vana-Kreeka arst Hippokrates (460–370 eKr) arvas, et verejoomine muudab vaimseid omadusi, seetõttu soovitas ta seda vaimuhaigetel teha. Vana-Rooma arst Galenos (129–200) soovitas halva vere väljalaskmist ning seda tehti 18. sajandini.

Esimene dokumenteeritud vereülekanne tehti 15. sajandil, kuid see ebaõnnestus. 1665. aastal tehti Londonis esimene õnnestunud vereülekanne ühelt koeralt teisele ja juba järgmisel aastal tehti vereülekanne lambatallelt noormehele. Prantsusmaal, Suurbritannias ja Itaalias keelati ebaõnnestumiste tõttu 1670. aastal vereülekanded ära. 1818. aastal tegi Londonis füsioloogia ja sünnitusabi professor vereülekande inimeselt inimesele ning tema valmistatud vereülekande aparaat oli kasutusel 20. sajandini.

20. sajandi alguses avastati veregrupid. 1914. aastal leiti võimalus pidurada kogutud vere hüübimist naatriumtsitraadiga, et seda kauem säilitada. 1936. aastal avati Ameerika Ühendriikides esimene verepank. 1941. aastal asutati Eesti Vereteenistus, mille juures tegutses ka Vabariiklik Vereülekande Jaam, mis on praeguse Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse eelkäija. 1960. aastal hakati kasutama plastist vereülekandesüsteeme ja kaasaegset vere konservanti. 1970. aastal avastati, et vere eri koostisosasid saab üksteisest eraldada ja kasutada just seda osa, mida patsient vajab. Tänapäeval on vereülekanne haiglastes igapäevane.

Sobivus veredoonoriks

Veredoonoriks sobib 18–65-aastane inimene, kes on terve ja kelle kehakaal on üle 50 kilogrammi. Eestis peab veredoonor olema Eesti Vabariigi kodanik või omama kehtivat elamisluba vähemalt kolmel viimasel kuul. Naised võivad verd annetada 90 ja mehed 60 päeva tagant.

Veredoonoriks ei sobi inimene, kes on:

• haige;
• joonud sel või eelmisel päeval alkoholi;
• tarvitanud süstitavaid narkootikume;
• omanud rohkearvuliselt seksuaalpartnereid;
• reisinud viimase aasta jooksul piirkonda, kus esineb malaariat või muid Eestis harva esinevaid nakkusi;
• vajanud viimase nelja kuu jooksul ise vereülekannet, teinud tätoveeringu või nahka augustanud.

Naised ei tohi verd annetada menstruatsiooni ajal ja kolm päeva peale seda, raseduse ja imetamise ajal ning pool aastat peale sünnitamist.

Veredoonorluse korraldus

Enne vereandmist mõõdetakse doonoril vererõhku ning määratakse hemoglobiinisisaldus veres. Naistel peab see olema 125–165 g/l ja meestel 135–180 g/l. Kui doonor annetab verd esimest korda, siis määratakse ka veregrupp. Meditsiinitöötaja hindab küsitluslehe alusel doonori sobivust. Verd võetakse poollamavas asendis küünarlohu piirkonna veenist ning võetava vere koguseks on enamasti 450 ml ja 20 ml laboratoorseteks analüüsideks. Analüüside käigus määratakse veregrupp, erütrotsütaarsed antikehad, HI-viiruse RNA ja antikehad, C-hepatiidi viiruse RNA ja antikehad, B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen ja DNA ning süüfilise tekitaja antikehad. Pärast vereandmist tuleb doonoril 15 minutit puhata, natuke süüa ja juua ning vereloovutamise päeval füüsilist koormust vähendada.

Veredoonorluse vormid

Doonoril on võimalus anda täisvere doos ehk 450 ml verd või ühte vere koostisosa ehk punaliblesid, vereliistakuid või plasmat. Viimase puhul on tegemist afereesiga ehk doonori veenist võetakse verd, mis läheb läbi afereesiseadme, kus eraldatakse soovitud vere koostisosa ning ülejäänud veri kantakse doonorile tagasi. Selline viis võimaldab koguda rohkem seda vere koostisosa, mida hetkel on vaja, kuid see võtab ka kauem aega kui täisvere doos.

Doonorivere kasutamine

Vereülekandmisel kehtib põhimõte, et patsiendile kantakse üle ainult seda verekomponenti, mida tal hetkel vaja on. Selline põhimõte aitab annetatud verd mõistlikumalt kasutada. Punalibled on olulised operatsioonide, aneemia ja verejooksu puhul, vereliistakuid kasutatakse verehaiguste ravis ning plasmat kasutatakse kõige rohkem hüübimishäirete puhul ja sellest saab valmistada ka spetsiifilisi valguspreparaate.