Valdur Hirvesoo

Allikas: Vikipeedia

Valdur Hirvesoo (27. märts 1910 Valgjärve vald9. juuli 1941 Tartu) oli eesti organist, helilooja ja koorijuht.

Ta õppis aastatel 19241925 Tartu Õpetajate Seminaris, lõpetas 1929. aastal Otepää Ühisgümnaasiumi. Astus 1933. aastal Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, mille lõpetas (katkestas vahepeal õpingud) 1940. aastal heliloomingu alal (Heino Elleri klassis) ja 1941. aastal oreli erialal (Jaak Karise klassis).

Ta töötas aastatel 19351939 Petseri Ühisgümnaasiumis muusikaõpetajana ning Petseri Peetri koguduses organisti ja koorijuhina. 1939. aastal jätkas ta Tartu Peetri koguduse I pihtkonna organisti ja meeskoori juhina. Ta juhatas teisigi koore ja puhkpilliorkestreid, neist suurim oli Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tartu osakonna segakoor. Ta on juhatanud ka laulupäevi, sealhulgas 1936. aastal Petserimaa I vaimulikku laulupäeva ja 1940. aastal Tartumaa IV laulupidu.

Valdur Hirvesoo arreteeriti NKVD poolt 28. juunil 1941, seejuures viidi kaasa kogu tema arhiiv. Ta hukati 9. juulil 1941 Tartu vanglas.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg Avo Hirvesoo (1935–2014) oli muusikateadlane, pojatütar Aet Hirvesoo-Hautamäki on viiuldaja ja muusikapedagoog.

Ta on loonud puhkpillipalu ja marsse, sealhulgas "Pulmatants" (1937), "Pidulik marss Petseri gümnaasiumi XX aastapäevaks" (1939), "Emajõe jutustus" (1939), "Kevad kõnnib" (1939), "Täna oleme vabad" (1939), "Muretu noorus" (1939) ja "Noorusrütmid" (1940). Koorilauludest on tuntuimad "Saaremaa" (seade, 1936), "Noorusmaa" (1936) ja "Igatsus" (1938).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 148-149.