Võsaülane

Allikas: Vikipeedia
Võsaülane
Anemone nemorosa 001.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond: Tulikalised Ranunculaceae
Perekond: Ülane Anemone
Liik: Võsaülane
Ladinakeelne nimetus
Anemone nemorosa
L.

Võsaülane (Anemone nemorosa) on tulikaliste sugukonda ülase perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võsaülast on rahvapäraselt nimetatud külmalilleks, haraklilleks, lumekellukeseks, lumelilleks, valgeks lilleks, varesjalaks ja vareselilleks.

Levila ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub Islandil, Lapimaal ja enamikul Pürenee poolsaarest. Eestis sage.

Suurbritannias peetakse võsaülast üheks iidsete metsaalade indikaatortaimeks.[1]

Kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel. Eelkõige salu- ja laanemetsas. Varjulembene ülane eelistab parasniisket huumusrikast mulda.

Eestis on võsaülane ülaste perekonnast levinuim.

Liigikirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zawilec gajowy.jpg
Ülase vili

Ilma õiteta on ta väga sarnane kollase ülasega. Erinevust võib tähelepanelikumal vaatlemisel märgata lehtedes: kollasel ülasel on lehtede üksikud osad kitsamad kui võsaülasel. Samuti on võsaülase õie alusel olevad lehed pikema rootsuga. Ülasel on üks juurmine leht. Ka ülase õis on ebatavaline. Tupplehed moodustavad valge ümbrise mitmele tolmukale ja emakale, kroonlehti ülasel aga üldse ei ole.

Võsaülane paljuneb kahel viisil. Risoomi külgedel asuvad harud moodustavad pungasid, millest kasvavadki uued taimed. Teatud aja möödudes kaob neil ühendus emataimega, uuel taimel moodustuvad õied aga alles kümne aasta pärast.

Ülase viljaks on lühikese kõverdunud nokaga 4–5 mm pikkused paljad pähklikesed. Valmivad mai lõpul, juunis. Seemneid levitavad põhiliselt sipelgad.

Saadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Värdülane ja võsaülane Tarvasjõe ääres.

Et tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed on inimestele mürgised, siis on seda ka võsaülane.

Võsaülase biokeemilist koostist on vähe uuritud, kuid värskena sisaldab ta glükoalkaloidi (anemoniin).

Taimemahla sattumisel nahale võivad tekkida vesivillid.

Võsaülast on mõnel pool kasutatud ravimtaimena. Reuma korral on värskeid katkivajutatud lehti asetatud valu tekitavatele kohtadele. Tänapäeval mõistetakse selline käitumine hukka, sest mürgine mahl võib nahale tekitada raskesti paranevaid haavasid. Külmetuse korral tehakse kuivatatud võsaülase õitest teed. Mürgisus kuivatades kaob.

Võsaülase söömisel võib inimene saada ülasemürgituse. Inimese surma võib põhjustada 30 võsaülase söömine.[2]

Koduloomad ei söö teda sellepärast, et tal on kibe maitse. On levinud omapärane uskumus, et kui kevadel esimene külmalille (võsaülase) õis ära süüa, siis ei ole vaja terve aasta jooksul külma karta.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Brent Elliot Flora. Aialillede illustreeritud ajalugu. 2001 Tänapäev lk26
  2. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 70,Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]