Uusküla (Alutaguse)

Uusküla
Uusküla rand
Pindala: 5,4 km² (2020)
Elanikke: 57 (1.01.2019)
EHAK-i kood: 8786
Koordinaadid: 59° 0′ N, 27° 20′ E

Uusküla on küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas.

18. sajandi II poolel kandis küla algselt nime Väike-Kuru (Klein-Kurro).

Küla on Tallinnast 182 km kaugusel ja Ida-Virumaa maakonnalinnast Jõhvist 45 km kaugusel.

Uusküla asub Peipsi järve ääres. Küla ümbritsevad ida poolt Katase küla ja lääne poolt Kuru küla.

Külast voolab läbi Uusküla oja.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Alajõe valda.

Külas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 36 inimest, neist 19 olid vanemad kui 65. Elanike hulgas ei ole mitte ühtegi eestlast.

2019. aasta andmetel oli elanike arv kasvanud 57 inimeseni.

Kohalike sõnul tegeletakse seal peamiselt kalapüügist ja metsandusest.

Loodusest

Põhja poolt ümbritseb Uusküla mets. Metsas asuvad Virsu soo ja Võhma luitestik.

Suur osa metsast asub Agusalu looduskaitsealal.

Mets on tasane ja soine. Piirkonnale on iseloomulikud inimtegevusest vähemõjustatud soomassiivid ja nendega seotud metsakooslused ning haruldased liigid, näiteks lendorav.

Soostik on põline meri- ja kaljukotka, metsise ning rabapüü eluala. Soodes kasvab palju jõhvikaid.

Ajaloost

Uuskülas on, nagu enamus Peipsi rannikuäärsel alal, elanud vanausulised.

Vanausulised saabusid sinna umbes 18. sajandil.

Nende elupaigad jõudsid piki Peipsi kallast Alajõelt Lõuna-Eestini välja. 19. sajandi alguses elas Peipsi rannikul umbes 3000 vanausklikku.

Kuigi Uusküla pole eraldi mainitud, võib selle asukoha järgi järeldada, et vanausulised elasid ka seal.

Uusküla puhkekeskus

Uusküla tuntuim koht oli ilmselt endine Uusküla puhkekeskus.

Puhkekeskus valmis aastatel 1978-1980. See ehitati Sillamäe keemiakompleksi töötajate puhkekeskuseks. Kõik hooned kandsid puhkebaasi eesmärki.

Puhkekeskus koosnes peahoonest ja seal kõrval asuvatest paarismajadest ja kalameeste majast. Peahoone aadress oli Männiku tee 5.

Arhitekti nimi oli Drost, muu info on teadmata.

Puhkekeskus mahutas korraga kuni 200 külalist.

1990. aastate lõpus lõpetas puhkekeskus töö, mispeale hakkasid majad lagunema ning see muutus üsna kiiresti nn tondilossiks.

Omanikud püüdsid seda pikka aega müüa, kuid tulutult. 2018. aastal lammutati terve puhkekeskus kõikide majadega maha, sest sellest oli saanud populaarne atraktsioon ja lagunevad majad muutusid ohtlikuks.