Tutt-tihane

Allikas: Vikipeedia
Tutt-tihane
Lophophanes cristatus Luc Viatour 4.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Tihaslased Paridae
Perekond: Tihane Parus
Liik: Tutt-tihane
Ladinakeelne nimetus
Parus cristatus
Linnaeus, 1758
Sünonüümid

Lophophanes cristatus

Tutt-tihane (Parus cristatus (L.), syn. Lophophanes cristatus) on linnuliik tihaslaste sugukonnast tihase perekonnast.

Tutt-tihase rahvapäraseid nimetused on tutiga tihane, tutt-tihalane ja metsatihane.[2]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tutt-tihane on levinud Euroopas Pürenee poolsaarest kuni Uuraliteni.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tutt-tihase iseloomulikem tunnus on teravatipuline musta-valgekirju tutt. Ta toitub aasta läbi peamiselt putukatest.[3] Tutt-tihane on paigalind. Eesti mandriosas on tutt-tihane tavaline haudelind, kuid saartel puudub. Tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 80 000 - 140 000 paarile, talvist arvukust 200 000 - 300 000 isendile. [4]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tutt-tihane elutseb okasmetsades, eelistades männikuid. Eestis on tutt-tihane erinevat tüüpi männimetsadele omane lind. Kuusemetsi asustab ta harvemini.[3]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tutt-tihane ehitab pesa enamasti puuõõnsusse, kasutades sageli väike-kirjurähni, põhjatihase ja ka teiste tihaste vanu pesakoopaid. Ta rajab pesa ka oksaaukudesse ja puulõhedesse ning kasutab metsa ülesseatud pesakaste. Täiskurnas on 4-7, väga harva 8 valget roostepruunide pisilaikudega muna. Haudevältus 13-17 päeva. Pojad on pesahoidjad, nad väljuvad pesast kahe- kuni kolmenädalastena ning seejärel püsivad pesitsuskoha läheduses.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). Parus cristatus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 12 May 2006.
  2. Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn, 1969.
  3. 3,0 3,1 3,2 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud, Tallinn Valgus, 1974.
  4. Hirundo 1:2009