Surju mõis

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Surju mõisa vaade 19. sajandi lõpul, PäMu _ 2010 F 3606:100, Pärnu Muuseum SA[1]
Surju mõisa kaart 20. sajandi I poolel[2]

Surju mõis (saksa keeles Surry või ka Hoff Suria) oli Uulu mõisa kõrvalmõis Pärnu kihelkonnas Pärnumaal.[3] Mõis rajati 16.–17. sajandi vahetuse paiku[4].

Kuna tegemist oli kõrvalmõisaga, siis selle majandusfunktsioon domineeris esinduslikkuse üle[5]. Mõisasüdames on säilinud kunagine valitsejamaja[6] (endine apteegimaja), mõisa endine töölistemaja (praegune hooldekodu ja perearstikeskus)[7][8], mõned kõrvalhooned, teeäärsed graniitpostid ning läbi pargi kulgev munakivitee. Härrastemaja ehk suvemõis, mis asus Surju pargis, põletati 1905. aasta ülestõusu ajal maha[7][9]. Hiljem uuesti ehitatud hoone lammutati 20. sajandi esimeses pooles ning praegu asub selle koha peal tantsulava[7][9]. Tantsulava all olev vundament on osaliselt vaadeldav.

Mõisa omanikud[muuda | muuda lähteteksti]

On teada, et 1544. aastal läänistas ordumeister Hahn Sorje küla. Hahni tütar abiellus Wigant von Ungerniga, kes seekaudu sai endale Suroi ehk Sorje. Ungerni tütar tõi abielludes Chr. von Düreniga Surju 2000-margalise kaasavarapandina. See panditi omakorda 1597. aastal 1900 marga eest Hans Platele. Södermanlandi hertsog Karl läänistas 26. septembril 1600 Pärnus laagris olles Surri küla Hans Platele, mis kinnitati ka tema järglastele. Millal Surju külast sai päris mõis, pole teada.[7]

Platede käes oli mõis 1710. aastani, kuni suri Carl Detolf Plate, kellest jäi järgi vaid üks alaealine laps oma emaga, mistõttu sai mõisa omanikuks naise vend notar Jacob Johan Kirchner, kelle suguvõsale mõis edasi pärandus[7]. 1805. aastal pandib Karl Magnus von Kirchner Surju mõisa kümneks aastaks 38 000 hõberubla eest Heinrich August von Bockile[10]. Aasta hiljem, 1806. aastal loovutab Heinrich August von Bock 45 000 assignaatrubla eest Surju mõisa pandiõiguse Daniel Gottlieb Sucknile[10]. 1807. aastal pandib Julie Elisabeth von Vietinghoff Uulu mõisa oma isale Daniel Gottlieb Sucknile 32 000 hõberubla eest[10], kuid kuna pandiomanik Daniel Gottlieb Suckni ei suutnud pandilepingut ümber vormistada ostulepinguks ega mõisa ära pantinud isik seda tagasi lunastada, müüdi Uulu ja Surju mõis oksjonil 23 900 rubla eest Johann Stael von Holsteinile 1819. aastal[10].

Liivimaa õuekohtu 25. septembri 1846 otsusega kinnitatud Johann Stael von Holsteini testamendi järgi pärib Uulu-Surju mõisa poeg Gotthard Reinhold Staël von Holstein ja sellest saab fideikomissvaldus. Mõis jääb perekonna valdusse kuni selle riigistamiseni 1919. aastal[10].

Surju mõis Stael von Holsteinide omanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Talli mõisnik parun Johann Erich Stael von Holstein, kes omandas Uulu ja Surju mõisa 1819. aastal, kummaski pikemalt ei elanud, vaid viibis seal peamiselt majapidamist kontrollides või juhiseid andes. Sügiseste jahtide ja jahipidude ajal viibis mõisnik Surjus ja Uulus pikemalt koos suguvõsa ja sõpradega[7].

1846. aastal sai Surju ja Uulu mõisa endale Gotthard Reinhold Staël von Holstein, Johann Stael von Holsteini poeg, kes oli kaardiväe leitnant ning Peterburi keisrikoja kammerhärra. Pärast erruminekut asus ta elama Uulu mõisa ning asus oma valdustes suuri ümberkorraldusi tegema. Lisaks mõisate majandamisele ja mõisamaade laiendamisele, pööras parun tähelepanu ka hariduselu edendamisele. Paruni nõudlikuse ja karmikäelisuse tõttu kutsuti teda "Raudparuniks" aga ka "Vanaks Reinuks"[11].

Aastal 1893[10] sai Surju ja Uulu mõisate omanikuks raudparuni esimene poeg Alexander Magnus Stael von Holstein. Alexandri ajal suurendati mõisa karja nii Uulus kui Surjus ja muudeti see friisi-tõuliseks. Laiendati mõisa põllumaid ning raiuti metsadesse sihid ja jaotati suuremad massiivid kvartaliteks.

Kõige rohkem oli mõisnike perest Surjuga seotud Alexander Magnuse vanim poeg Peter Reinhold Friedrich Stael von Holstein, kes oli ka Surjus sündinud[12]. Rahva hulgas oli ta tuntud kui Pikk-Peeter oma 220-sentimeetrise kasvu tõttu[7]. Parunipojal oli Surjus oma maja, mis asus mõisa pargis, kus pea igal pühapäeval toimusid simmanid, kuhu kõik olid oodatud lõbutsema ja jalga keerutama[7].

Pärast 1917. aasta pööret, lõppes senine mõisa majapidamine. Paljud mõisatöölised lahkusid, Uulu mõisahoone põletati. Parun Alexander Magnus Stael von Holstein põgenes Saksamaale, kuid tema poeg Peter Reinhold Friedrich jäi ennast Eestisse varjama kuni Saksa okupatsioonini, mil ta pöördus tagasi Surju. Ta hakkas Uulu ja Surju talusid müüma sularaha eest ja rentima Uulu mõisa maid üksiktükkidena pisirentnikele. 1926. aastal parunipoeg lahkus Saksamaale, kuid külastas Surjut veel mitmel korral.[7]

Alexander Magnus Stael von Holstein suri 19. novembril 1919[13]. Tema poeg, Peter Reinhold Friendrich, viimane Uulu-Surju härra, suri 3. detsembril 1954 Lüneburgis[12]. Sellega sai Uulu ja Surju mõisa aeg läbi.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Surju mõisa (Hof Surry) härrastemaja kunagine asukoht mõisa pargis

Surju mõisa härrastemaja ehk suvemõis, mis asus mõisa pargis Surju (Siiraku) oja paisjärve ja Reiu jõe vahelisel alal, põles 1905. aastal. Selle asemele ehitati uus maja, mis päris lõpuni ei valminud ning mis lammutati 1930ndate aastate paiku. Lammutatud maja materjali kasutati töölistemaja ümberehitamiseks individuaalelamuks[7]. Praegu asub selle koha peal tantsulava.

Surju mõisa endine töölistemaja, praegune hooldekodu ja perearstikeskus

Tööliste maja (praegune hooldekodu ja perearstikeskus), mida tihti peetakse peahooneks, on keskmise suurusega ühekordne puithoone pealeehitusega. Pealeehitus asub hoone keskteljel ning tema viilkatus on põhihoone katuseharjale risti, viimasest ka kõrgem. Hoonet katab kõrge üleulatuvate räästastega viilkatus, hoone seinad on vooderdatud rõhtlaudadega. Hoonel on hilised suured, kas kahe- või kolmepoolega aknad, mille ülaosas tiheda ruudustikuga osa. Keskteljel paikneva peaukse ees on väike klaasitud veranda. Algne hoone võib pärineda 19. saj lõpust. Asetseb jõega paralleelselt. [14]

Valitsejamaja on väiksem ühekordne puithoone, mis materjalis ja kujunduses kordab peahoonet (viilkatus, akende kuju, vooderdus jms). Asetseb jõega risti. [14]

Laudad, mis asusid valitsejamajast üle tee, on valdavalt lammutatud. Tegemist oli kahe pika, maakivist ja osaliselt krohvitud parralleelselt asetsenud hoonega, mis olid omavahel ühendatud vahehoonega[14]. Algsed ehitised võisid pärineda 19. sajandi II poolest. Loe Surju mõisalautadest lisaks Pärnu Postimehe artiklist.

Vaata mõisaansambli plaani SIIT (Rahvusarhiiv).

Mõisapark[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone juurde kuulus 19. sajandil rajatud vabakujunduslik park. Selle põhjapiiriks on lääne pool Reiu jõgi ja ida pool Surju ojast paisutatud järv, mis eraldavad pargi Surju asulast. Pargi loodeservas viib sild üle paisu endisesse mõisasüdamikku. Pargi oluliseks kujunduselemendiks ongi paisjärv, mille veepeeglid ja saared vaateid ilmestavad. [15]

Surju mõisa (Hof Surry) park

Pargi läänepoolse osa puud olid istutatud tihedate kontrastsete mitme- ja üheliigiliste rühmadena, aga ka üksikpuudena, mis vaheldusid erisuuruste lagendikega. Praeguseks on säilinud vaid üks suurem lagendik, kuhu on paigutatud lava. Idapoolne pargiosa on metsalisem. Park on kasutusel Surju elanike puhkekohana. [15]

Puittaimestiku liigirikkus on keskmine. Valitsevaks puuliigiks on harilik vaher (Acer platanoides), mille kõrval on kaaspuuliikideks harilik jalakas (Ulmus glabra), harilik tamm (Quecus robur) ja harilik pärn (Tilia cordata), vähemal määral harilik saar (Fraxinus excelsior), harilik haab (Populus tremula) ja arukask (Betula pendula). Paisjärve ääres kasvavad sanglepad (Alnus glutinosa), hallid lepad (Alnus incana) ja hõberemmelgad (Salix alba). Hõberemmelga teisendi sericea ja sordi `Tristis` isendite hulgas on puid ümbermõõduga 350 kuni 560 cm. [15]

Haruldasematest puudest on puistus künnapuud (Ulmus laevis). Huvitav on rippuvate teise järgu okstega vitskuusk e. sugakuusk (Picea abies f. viminalis). Võõrokaspuudest on silmapaistvamad suured siberi lehised (Larix sibirica). [15]

Kuidas Ameerika Surju toodi[muuda | muuda lähteteksti]

Uulu-Surju valla taludega on seotud ainulaadne lugu Eestimaal. Mõisaomanik Johan Erich Stael von Holstein nimetas 19. sajandi I poolel ligi veerandsada talu USA osariikide ja ka teiste tuntud välismaiste kohtade järgi[16]. Osa neist talunimedest on tänapäevaks kohanimevaramust kadunud, kuid on ka senimaani käibel olevaid võõra algupäraga nimesid. Mitmel juhul on keeruline võõrapärane kohanimi muutunud maakeeles suupäraseks. Ajalehe Uus Eesti Pärnu Uudised artiklis "Ameerika toodi Uulu", nimetati parunit koguni Saksa ja Ameerika asundusliku kultuuri rajajaks-ristijaks ning arvati, et tegu olevat muinsuskaitset vajava pärliga.[7][17]

Aegamööda asendati kaartidel ja "kontrahtidel" nimetused rahvapärastega: Montevideo - Munta, Pernambuco - Puka, Missouri - Missuri, Riogrande - Riiukrana, Jersey - Järsi, Suriname - Suurisnõmme[16][7].

Loe artiklit kohanimede kohta SIIT ja SIIT.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

  • Surju mõisa (Hof Surry) härrastemaja vundament mõisa pargis.
    Surju mõisa (Hof Surry) härrastemaja vundament mõisa pargis.
  • Surju mõisa (Hof Surry) härrastemaja vundament mõisa pargis.
    Surju mõisa (Hof Surry) härrastemaja vundament mõisa pargis.
  • Surju mõis (Hof Surry) endine töölistemaja pildistatuna jõe vastaskaldalt
    Surju mõis (Hof Surry) endine töölistemaja pildistatuna jõe vastaskaldalt
  • Surju mõisa (Hof Surry) endine valitsejamaja
    Surju mõisa (Hof Surry) endine valitsejamaja
  • Surju mõisa (Hof Surry) munakivitee mõisa pargis
    Surju mõisa (Hof Surry) munakivitee mõisa pargis
  • Surju mõisa (Hof Surry) teeäärsed graniitpostid mõisa pargis
    Surju mõisa (Hof Surry) teeäärsed graniitpostid mõisa pargis
  • Surju mõisa (Hof Surry) lauda varemed
    Surju mõisa (Hof Surry) lauda varemed
  • Surju mõisa (Hof Surry) pargi tee
    Surju mõisa (Hof Surry) pargi tee

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Foto. Surju mõisa vaade. 19. saj. lõpp". www.muis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  2. ↑ "Kaardid - Kartograafilise dokumendi andmed EAA.3724.5.1790 leht 1". www.ra.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  3. ↑ http://www.mois.ee/pikknims.shtml (vaadatud 01.03.2016)
  4. ↑ Surju mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 01.03.2016)
  5. ↑ Pärnumaa mõisad. Valdo Praust. [Tallinn]: Tänapäev. 2009. ISBN 978-9985-62-780-8. OCLC 555547735.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: teised (link)
  6. ↑ "EELIS Infoleht". eelis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 Piiri, Elvi; Pukk, Taavi (2008). Kodupaigas on suvi. Surju mõisast sovhoosini. Surju. Lk 11–26.
  8. ↑ "EELIS Infoleht". eelis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 "EELIS Infoleht". eelis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 "Kinnistute register - Kinnistu detailandmed". www.ra.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  11. ↑ "Oma Leht : Tahkuranna valla ajaleht 1 november 2014 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  12. ↑ 12,0 12,1 "Peter* Reinhold Friedrich Bar. Stael von Holstein". geni_family_tree. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  13. ↑ "Baron Magnus Johann Heinrich Friedrich Alexander Stael von Holstein". geni_family_tree. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 "Surju mõis • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Eesti pargid. 2. Kd 2. Olev Abner. Tallinn: Varrak. (2012). ISBN 978-9985-3-2620-6. OCLC 844090379. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)CS1 hooldus: teised (link)
  16. ↑ 16,0 16,1 "AK ⟩ Viguriga kaardid: kauged kohanimed koduses Eestis". Teadus. 11. detsember 2021. Vaadatud 2. mail 2023.
  17. ↑ "Kaardid - Kartograafilise dokumendi andmed EAA.3724.5.1790 leht 1". www.ra.ee. Vaadatud 2. mail 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik: Pärnu Eliisabeti kirik
Mõisad: Kambi mõis | Pärnu kirikumõis | Reiu mõis | Rääma mõis | Sauga mõis | Surju mõis |Tammiste mõis | Uulu mõis | Vaskrääma mõis 

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Surju_mõis&oldid=6392367"