Harilik vaher

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib harilikust vahtrast; perekonna kohta vaata artiklit Vaher (perekond)

Harilik vaher
Spitz-Ahorn(mbo).jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Seebipuulaadsed Sapindales
Sugukond: Seebipuulised Sapindaceae
Perekond: Vaher Acer
Liik: Harilik vaher
Ladinakeelne nimetus
Acer platanoides
L.
Vahtraõis

Harilik vaher (Acer platanoides) on seebipuuliste sugukonda vahtra perekonda kuuluv puu.

Vahtra rahvapärased nimed on läänepuu, pikaninapuu, vastra ja vahtras.[1]

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaher kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas, Türgi põhjarannikul, Taga-Kaukaasias ja Kaspia mere lõunarannikul. Eestis on ta tavaline ega kuulu kaitstavate liikide hulka.

Ta on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus on metsistunud. New Hampshire'is, Massachusettsis ja New Yorgi osariigis on ta tunnistatud invasiivseks liigiks. Euroopas ei moodusta vaher puhaspuistut, küll aga võib seda teha Põhja-Ameerikas. Harilik vaher on üks väheseid Euroopast toodud liike, mis suudab elama asuda Põhja-Ameerika ürgmetsa ja seal kohalikud liigid välja tõrjuda. Põhja-Ameerikas kasvavad kohalikud rohttaimed, isegi umbrohud, hariliku vahtra all halvasti.

Vaher kasvab leht- ja segametsades ning parkides [2] koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes. Vaher on külmakindel ja noores eas talub hästi varju. Seevastu mulla suhtes on ta nõudlik, eelistades viljakaid, niiskeid ja huumusrikkaid liivsavimuldasid.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaher on ühekojaline lehtpuu. Ta kasvab kuni 30 meetrit kõrgeks[2] ja 150–200, harva kuni 300 aastat vanaks.[1]

Vahtra võrsed ja noor tüvi on siledad, isegi kergelt läikivad ja punakaspruunid[1]. Vanemas eas kattub tüvi tumehalli peenerõmelise korbaga[1]. Võra on suur ja laiuv, tõusvate harudega[2].

Vahtral on hästi arenenud sammasjuurestik. Peajuur ei tungi sügavale, külgjuured on tugevad ja hästi harunenud.[1]

Vahtra lehed on 5–7 teravatipulise hõlmaga[1]. Hõlmad on üksikute suurte teravate hammastega[2]. Toorelt sisaldavad lehed valget piimmahla[1]. Lehed kinnituvad oksale vastakuti[1]. Lehed on suured: 5–15, isegi kuni 25 cm pikad ja niisama laiad ning pika peenikese rootsuga[1]. Iga hõlma sees on leherood selgelt märgatavad[1]. Suvel on lehed tuhmrohelised ja vahel natuke läikivad, aga sügisel muutuvad väga mitmekesistes toonides kollaseks, oranžiks ja punaseks[1]. Isegi ühe oksa lehed võivad minna sügisel eri värvi, seevastu mõni oks võib kauemaks roheliseks jääda[3].

Vahtra õied on mõlemasugulised, kuid osal neist puudub emakas. Õied asuvad silmatorkavates kobarates[2]. Õiekate on kaheli ja õiekroon kollakasroheline. Sigimik on tiibjas ja seda varjab meenääre. Vaher õitseb mais enne lehtimist. Teda tolmeldavad putukad.[1]

Vahtral on jaguvili. See on kaksiktiibvili, mis pärast valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks. Kahe tiiva välisservad moodustavad nürinurga, siseservad on kumeralt välja veninud ja moodustavad nüri- või täisnurga. Seemned varisevad kohe pärast valmimist. See toimub enne talve algust. Vaher kannab vilja peaaegu igal aastal.[1]

Peamiselt paljuneb vaher seemnetega. Seemned levivad tuulega ja idanevad väge kergesti[3]. Vegetatiivselt võib vaher paljuneda kännuvõsust, samuti maha painutatud ja mullaga kaetud oksast.[1]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultivar 'Faassen's black'
Kultivar 'Drummondii'

Vahtra õied on meerikkad. Neis toituvad paljud putukad[1]. Ühelt puult võib saada kuni 10 kilo mett[3].

Kahjureid on vahtral vähe. Lehtedel võib kohata jahukaste (valgeid) ja vahtra pigilaiksust tekitava seene (musti) laike[1]. Pigilaiksus ei tekita suurele puule erilist kahju[3]. See viitab puhtale õhule, sest suures linnas või tööstuspiirkonnas ei suuda see seen elada[3]. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak[1]. See moodustab suure vana puu tüvel kuni meetripikkuse vertikaalse valgete seenekübarate rivi[3].

Vahtra puit on kollakas või punakas. See on hinnatud sitkuse, painduvuse ja vastupidavuse tõttu. Seda kasutatakse parketi, vineeri, mööbli ja muusikariistade tootmiseks.[1]

Vaher on kiire kasvuga, kena ja külmakindel puu, mida on ilupuuna kasvatatud juba sajandeid[2]. Viimasel ajal on liigist saadud hulganisti madalakasvulisi kultivare, mida istutatakse maantee äärde[2]. Vaher talub hästi kärpimist[3] ja sobib bonsaiks.

Kevadel saab vahtralt suhkrurikast mahla. Lehtede piimmahlast saab kautšukit. Lehti saab kasutada söödaks ja allapanuks[1]

Vaher talub õhusaastet suhteliselt hästi ja sellepärast kasutatakse teda suurlinnade haljastuses. Seda takistab aga asjaolu, et vahtral on palju suuri külgjuuri ja kui neil pole piisavalt ruumi, siis kasvab vaher halvasti. Vaher kasvab kiiresti, mistõttu tema puit ei ole tugev. Sellepärast murduvad tüved ja suured oksad suhteliselt kergesti, mis võib takistada liiklust.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 Harilik vaher bio.edu.ee. Vaadatud 16. augustil 2014
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Maailma puude entsüklopeedia, 2004, lk. 159
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Harilik vaher bio.edu.ee. Vaadatud 16. augustil 2014