Sotsiaalne diferentseerumine
Sotsiaalne diferentseerumine on inimeste sotsiaalne eristumine erinevate tunnuste alusel. Eristumine toimub peamiselt kahel alusel: bioloogilised ehk omistatud tunnused (vanus, sugu, rass) ning sotsiaalsed ehk omandatud tunnused (majanduslik, hariduslik ja sotsiaalne, kultuuriline eristumine).
Diferentseerumine on üldine inimeste eristamise protsess lähtudes nende isiklikest omadustest ja sotsiaalsetest rollidest. Isiklike omaduste all peetakse silmas sugu, füüsilist tugevust, pikkust, kaalu, vanust jmt. Sotsiaalseteks rollideks on inimese puhul tema roll perekonnas, haridus, amet, staatus jmt[1].
Sotsiaalne diferentseerumine ühiskonnas toob kaasa sotsiaalsete gruppide moodustumise, need on sotsiaalse analüüsi põhikategooriateks, peamised kategooriad Eesti kontekstis:
- mehed – naised,
- noored – keskealised – eakad,
- erineva sissetulekutasemega inimesed,
- erineva haridustasemega inimesed (põhiharidus – keskharidus – kõrgharidus),
- eestlased – venelased.
Sotsiaalse eristumise alusel toimub ühiskondlike ressursside jagunemine, domineerivate ja vähemusgruppide teke, ühiskonna struktuuri taastootmine. Inimese grupikuuluvus mõjutab tema käitumist ja toimetulekut ühiskonnas.
Teoreetilised perspektiivid[muuda | muuda lähteteksti]
- Herbert Spencer – ühiskonna areng lihtsamalt keerulisemale
- Karl Marx – tootmisviisi ja tootlike suhete muutumine, iga formatsiooniga on ebavõrdsus ühiskondades suurenenud
- Emile Durkheim – strukturaalne diferentseerumine, ühiskondlik tööjaotus, mehaaniline ja orgaaniline solidaarsus
- Max Weber – ratsionaliseerumine, bürokratiseerumine
Funktsionalistlikus käsitluses muutub ühiskonna arenedes süsteem keerukamaks, stabiilsuse säilitamiseks tekivad uued lisafunktsioonid, mis loovad uusi rolle ja staatusi ning kujundavad ümber vanu.
Konfliktiteooria järgi muutuvad ühiskonna võimusuhted keerukamaks, indiviidi positsiooni ühiskonnas mõjutavad järjest enamad tegurid, ebavõrdsuse kasv, traditsiooniline klassistruktuur ähmastub, suureneb tõrjutus, võõrandumine ja marginaliseerumine.
Interaktsionistliku käsitluse järgi ühiskonnaliikmete vaheline interaktsioon kasvab, järjest enam luuakse uusi tähendusi, rolle, staatusi, mis viib enamate sotsiaalselt konstrueeritud gruppide kujunemiseni.
Vanuseline diferentseerumine[muuda | muuda lähteteksti]
Vanuseline diferentseerumine tähendab indiviidide kategoriseerimist vanuse alusel, mis mõjutab ühiskondlike ressursside jaotust, kujundab sotsiaalseid suhteid, ühiskondlikke norme ja hoiakuid[2]. Erinevad vanuskontseptsioonid on järgmised: kronoloogiline vanus, bioloogiline vanus (organismi vananemine), psühholoogiline vanus (isiksuse areng elukaarel), sotsiaalne vanus.
Ühiskonnaliikmete vanuseklassideks jaotamise näiteid:
Laps; noor; tööealine; pensionär (juriidilis-poliitiline jaotus)
Laps 0–14 a; noor 15–24(29) a; nooremaealine tööjõud 24(29)–44 a; vanemaealine tööjõud 45–64 a; eakad 64 ... (statistiline jaotus)
Sooline diferentseerumine[muuda | muuda lähteteksti]
Sooline diferentseerumine tähendab indiviidide kategoriseerimist sootunnuse alusel, mis mõjutab ühiskondlike ressursside jaotust, kujundab sotsiaalseid suhteid, ühiskondlikke norme ja hoiakuid. Psühholoogilised sooerinevused on olemas, kuid erinevused puudutavad gruppide keskmisi, need on väikesed ja need avalduvad pigem äärmustes. Meeste ja naiste erinevused on arvatust tunduvalt väiksemad ja nende mõju käitumisele väike – soolised erinevused on pigem sotsiaalselt konstrueeritud kultuurilised müüdid ja stereotüübid.
Sugu on indiviidi poolt sotsialiseerimisprotsessi käigus omandatud staatus, mis seostub ühiskondlike soorollide ja kultuuriliste soostereotüüpidega. Soorolli omandamine on soolise identiteedi kujunemine bioloogilisele soole omistatud hoiakute, väärtuste ja käitumise "õppimise" kaudu. Naistelt eeldatakse feminiinsust ja ekspressiivsete rollide täitmist – lahke, hoolitsev, koostöövalmis, tundlik teiste vajaduste suhtes. Meestelt eeldatakse maskuliinsust ja instrumentaalsete rollide täitmist – domineeriv, sõltumatu, või(s)tlev. Sotsiaalsed soorollid mõjutavad indiviidide käitumist. Vastavalt kultuurikontekstile ja ajastule oodatakse bioloogilistelt meestelt/naistelt kindlaid käitumis- ja mõtlemisviise. Neid kultuurispetsiifilisi norme käsitletakse loomulike, looduslike, ajatute ja paratamatutena, neid eiravat käitumist ja mõtlemist sanktsioneeritakse ühiskonnas erinevatel viisidel.
Soosüsteem on ühiskonnaelu korralduse vorm, millega määratakse meeste ja naiste majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised võimalused sotsiaalses keskkonnas[3]. Soosüsteemi funktsionalistliku käsitluse järgi täidavad erinevad inimesed, sotsiaalsed grupid, organisatsioonid ja institutsioonid ühiskonnas erinevaid funktsioone, mis tagavad süsteemi kui terviku toimimise. Meeste ja naiste vahelist kodu- ja töörollide jaotust on varem peetud hädavajalikuks industriaalühiskonna ja nukleaarperekonna toimimiseks[4].
Rassiline diferentseerumine[muuda | muuda lähteteksti]
Rass on suur geneetiliselt päranduvate eripäradega inimrühm. Kõik rassid kuuluvad liiki homo sapiens sapiens. Rassideks liigitamise alused: nahavärvus, juuste värv ja kuju, karvakasv, pea ja selle osade kuju, keha suurus ja kuju. Antropoloogiliselt eristatakse kolme peamist rassi: europiidne, negriidne, mongoliidne.
Etniline diferentseerumine[muuda | muuda lähteteksti]
Etnilisus on sotsiaalne konstrukt, mis põhineb sotsiaalsetel erinevustel, kuid muutub oluliseks kultuuriliselt konstrueeritud tähenduste kaudu. Etnilisuses väljendub teatud grupi sotsiaal-kultuuriline identiteet ja ühtekuuluvustunne. Etnilisus kombineerib erinevaid sotsiaal-kultuurilisi kategooriaid: rass, rahvus, rahvas, hõim jne, mis on kombineeritud erinevatel alustel: keel, traditsioonid ja kombed, religioon ja uskumused, bioloogiline pärilikkus, geograafiline paiknemine, poliitilised veendumused ja identiteet. Etnilisuse alusel kujundatakse ühiskonnas sotsiaalne hierarhia, mille alusel eristuvad enamus- ja vähemusgrupid. Nende defineerimise aluseks on grupi arvukus, eeldatud paremus, võimu kuuluvus, põlisus jmt. Enamusgruppide peamiseks tunnuseks on võim, mille säilitamine ja suurendamine on osa identiteedist, millega õigustatakse etnilist ebavõrdsust, eelarvamusi ja diskrimineerimist. Vähemusgrupiks nimetatakse ühiskonnas vähem võimu omavat sotsiaalset gruppi, selle liikmed jagavad sarnast keelelist, usulist, kultuurilist, poliitilist jne identiteeti, mis erineb ülejäänud ühiskonnast. Vähemusgrupi liikmed kogevad teiste gruppidega võrreldes teistsugust/ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Juteau, D. (2000) Patterns of social differenciation in Canada: Understanding their dynamics and bridging the gaps. Canadian Public Policy, Vol 26, 2, p. S96-S107
- ↑ Bengtson, V. I., Gaus, D., Putney, M. N., Silverstein, M. (2009) Theories about age and aging. In: Bengtson, V. I., Silverstein, M., Putney, M. N. Gaus, D. (eds) In: Handbook of Theories of Aging. New York: Springer, p. 3-24
- ↑ Rubin, G. The traffic in women: Notes on the ’political economy’ of sex. In: Reiter, R. R: (ed) Toward an antropology of women. NY, Monthly Review Press, p. 157-210
- ↑ Parsons, T. (1955) „The American Family: Its Relations to Personality and the Social Structure.“ Parsons, T. & Bales, R. F. Family Socialization and Interaction Process, New York: Free Press, p. 3-33