Sjögreni sündroom

Allikas: Vikipeedia

Sjögreni sündroom (SS) on autoimmuunhaigus, millele on iseloomulik progresseeruv kulg ja eksokriinsete näärmete lümfotsütaarne inflitratsioon.

Haigusel võib eristada kahte vormi:

Etioloogia ja patogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sjögreni sündroomi riskigruppi kuuluvad peamiselt naised vanuses 40–60 aastat. Lisaks sellele on olulisel kohal ka hormonaalne ja geneetiline eelsoodumus. Haigus vallandub peamiselt sialotroopse viiruse tõttu. Haiguse korral on sagedaseimateks ilminuteks näärmeparenhüümi degeneratsioon, infiltraadid eksokriinsete näärmete koes, atroofia, lipomatoos ja skeroos.

Kliiniline pilt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sjögreni sündroomi korral esineb peaaegu alati suu kuivus, mis on tingitud süljenäärmete kahjustusest. Lisaks sellele on häiritud ka pisaranäärmete talitlus ning see kutsub esile kuiva konjunktiviidi. Teiste eksokriinsete näärmete kahjustus väljendub välissuguelundite, ninaneelu ja naha limaskesta kuivuses. Sjögreni sündroomiga haigetele on iseloomulik kähisev hääl, neelamisraskused tahke toidu söömisel ja hiljem kujunevad välja ka stomatiit, hammaste kaaries. Viimane viib omakorda lõpuks välja hammaste massilisele väljalangemisele. Siseorganite kahjustustest on sagedasemad krooniline bronhiit, vaskuliit, glomerulonefriit.

Laboratoorsed uuringud ja ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Kuna Sjögreni sündroomiga kaasnevad organismis põletikulised reaktsioonid, kaasnevad sellega SR-i kiirenemine ning IgG, IgM ja IgA ning Ro(SS-A) ja Ra(SS-B) kontsentratsiooni tõus normaalsest kõrgemale.

Silmade kuivuse leevendamiseks manustatakse kunstpisaraid, vältida tuleb diureetikumide ja antidepressantide kasutamist. Raviks kasutatakse peamiselt hüdroksüklorokiini, mida manustatakse 200 mg päevas ning kortikosteroide annusega 0,5 – 1,0 mg/kg päevas.