Siegfried Pinding

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Siegfried Pinding 1922. aastal

Siegfried Leopold Theodor Pinding VR I/2 ja VR II/2 (20. juuni 1877 Tallinn – 16. juuli 1931 Tartu) oli Vene ja Eesti sõjaväelane (kolonel).

Siegfried Pinding sündis Tallinnas lubjatehase omaniku Carl Pindingi ja tema abikaasa Wilhelmine pojana.[1] Üldhariduse omandas Tallinna Aleksandri gümnaasiumis.

Venemaa keiserlikus armees[muuda | muuda lähteteksti]

Pinding astus 1894. aastal vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse. 1897 lõpetas ta Peterburis Vladimiri sõjakooli, ülendati alamleitnandiks ja määrati Tallinna 89. jalaväe Valgemere polku nooremohvitseriks. Ta läks vabatahtlikult 1904. aastal Vene-Jaapani sõtta. Lahingutes üles näidatud vahvuse eest anti talle Püha Anna ordu 4. järgu ja Püha Stanislause ordu 8. järgu orden.[2]

1905 ülendati Pinding staabikapteniks ja pärast sõja lõppu tuli ta oma endisse väeossa tagasi. 1908. aastal sooritas Pinding katsed sõjaväe intendandi akadeemiasse ja määrati 1912 Tallinna sõjaväe haigemaja majandusülemaks. 1915. aasta mais läks taas vabatahtlikuna rindele, kus ülendati 10. jalaväe Uue-Ingerimaa polgu pataljoniülemaks. Kuu hiljem sai ta peast haavata, kuid jäi rivisse edasi ja tegi lahingu lõpuni kaasa. Selle eest anti talle Püha Anna ordu 8. järgu orden. 7. oktoobril samal aastal sai ta lahingus põrutada, kuid jäi rivisse edasi, selle eest sai autasuks Püha Stanislause ordu 2. järgu ordeni.[2]

1916. aastal ülendati Pinding alampolkovnikuks ja 1917. aasta jaanuaris polkovnikuks. 12. aprillil (vkj)/25. aprillil (ukj)

Eesti rahvusväeosades[muuda | muuda lähteteksti]

1917 viibides puhkusel Tallinnas, määrati ta merekindluse komandandi poolt moodustama Eesti rahvusväeosi. Sama aasta mais andis 1. Eesti jalaväepolgu üle polkovnik Aleksander Tõnissonile. Seejärel teenis Venemaal ja Ukrainas, kus aitas üles ehitada piirivalvet.

Eesti sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

Ukrainast naasis Pinding 1919. aasta veebruaris Eestisse, kus nimetati 10. märtsil 5. Rakvere jalaväepolgu ülemaks. 27. juunil nimetati kolonel Pinding 2. diviisi ülema kolonel Viktor Puskari abiks. Pinding juhatas vägesid Pihkva rindel. 1. detsembril 1919 nimetati ta Piirivalve Valitsuse ülemaks.[1] Hiljem oli ta käsundusohvitser sõjaministri juures ja 1921. aasta oktoobrist 2. jalaväe rügemendi ülem Tartus. Sellel kohal teenis kuni 1925. aasta augustini, mil läks tervislikel põhjustel erru.[2]

Siegfried Pinding (paremalt teine), Stanisław Bułak-Bałachowicz ja Johan Laidoner Pihkvas, 31. mail 1919

Tartus teenides oli ta ühtlasi linna garnisoniülem ja täitis mitmel korral ka 2. diviisiülema kohuseid. Pindingi eestvõttel pandi 1923. aastal Tartus alus Vabaduse Risti Vendade Ühendusele, mille esimeheks ta valiti. 24. veebruaril 1923 tõotasid Tartu raekojas 97 Vabaduse risti kavaleri, eesotsas kolonel Pindingiga: "Enne nende surma ei lange Tartu raekojast Eesti lipp!". Kolonel Pindingi algatusel püstitati sama aasta sügisel Tartu Garnisoni kalmistul mälestussammas Lõuna-Eesti vabastajaile.[2]

Pärast erru minekut oli Pinding aktiivne kirikuelus. Ta oli tegev Tartu Ülikooli koguduse Eesti pihtkonnas, olles pihtkonna komitee abiesimees 1927–1931 ja ülikooli koguduse lauluseltsi "Cantate Domino"[3] üks asutajaid ja seltsi esimees.[4]

Kolonel Pindingit autasustati 1. liigi 2. järgu Vabaduse rist ja lahingus üles näidatud vapruse eest 2. liigi 2. järgu Vabaduse rist. Lisaks sellele kingiti Pindigile talu ning Vabadussõja mälestusmärk.

Siegfried Pinding suri 16. juuli 1931 maksavähki ning on maetud Tartu Garnisoni kalmistule.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abikaasa: Emma Pinding. Vennad ja õed: Tuftus Nicolaus Pinding, Louise Pinding, Carl Lebrecht Pinding, Amelie Marie Pinding, Georg Vilhelm Pinding, Friedrich August Pinding, Friedel Pinding, Johannes Furechte Got Pinding, Ernst Pinding, Florentin Benjamin Pinding ja Lucy Elen Marie Pinding.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

  • teenistus ohvitseride reserv (määramine) 09.03.1919
  • teenistus ohvitseride reserv -> 5. Jalaväepolk, ülem (määramine) 13.03.1919
  • teenistus 5. Jalaväepolk -> 2. diviis, ülema abi (nimetamine) 05.07.1919
  • teenistus 2. diviis, ülema abi -> Piirivalve Valitsus, ülem (nimetamine) 01.12.1919
  • autasu VR I/2 (autasustamine) 13.05.1921
  • auaste -> kolonel, 2. Jalaväerügement (auastme vanuse täpsustamine) 08.04.1924
  • teenistus 2. Jalaväerügement, ülem -> (erru arvamine) 01.09.1925

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Erukolonel Siegfried Pinding surnud". Vaba Maa. 17.07.1931. Vaadatud 5.12.2017.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kolonel Siegfried Pinding 50-ne aastane". Postimees. 8. juuni 1927. Vaadatud 5.12.2017.
  3. ↑ "Siegfried Pinding". Tõe Hääl, nr. 29, 19 juuli 1931. 19. juuli 1931. Vaadatud 5.12.2017.
  4. ↑ "Erukolonel Siegfried Pinding". Eesti Kirik. 23. juuli 1931. Vaadatud 5.12.2017.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Siegfried_Pinding&oldid=6550064"