Semjon Ignatjev

Allikas: Vikipeedia

Semjon Denissovitš Ignatjev (1. september 190427. november 1983) oli NSV Liidu riigitegelane ja julgeolekuülem.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Semjon Ignatjev sündis Venemaa Keisririigis Hersoni kubermangus Karlivkas vaese talupoja peres. Tööle asus ta juba kümneaastaselt, mil koos isaga lahkus kodukülast tööle Termizi puuvillapuhastustehasesse, hiljem töötas ta lukksepaõpilasena Amirabadi raudteetöökojas.[1]

1919. aasta lõpus sai temast Buxoros (ka Buhhaara) raudteepeadepoo komsomoli sekretär. 1920. aastal võeti ta Buhhara väegrupi poliitosakond, kuid juba järgmisel aastal suunati Tšekaa sõjaväeosakonda. Mõni aeg hiljem omakorda Buhhara vabariigi miilitsa peavalitsusse.[1] Ignatjev töötas mõnda aega ka Turkenstani Komsomoli organiseerimisosakonnas aga ka ametiühingutes Usbekistanis ja Kirgiisias. 1926. aastal astus ÜK(b)P-sse.[2]

1931. aastal astus ta Stalini-nimelisse Üleliidulisse Tööstusakadeemiasse lennukiehituse inseneritehnoloogia erialale. Pärast akadeemia lõpetamist 1935. aastal, määrati Ignatjev Keskkomiteesse, kus ta töötas sekretär Andrei Andrejevi alluvuses.[2]

Oktoobrist 1937[2] kuni veebruarini 1943 oli ta Burjaatmongoli Autonoomse Vabariigi esimese sekretärina. 1943. aasta jaanuaris edutati ta Baškiiria oblastikomitee esimeseks sekretäriks, kus ta töötas 20. aprillini 1946.

1946. aastal, kui taaskord reformiti partei keskaparaati, moodustati Keskkomitees parteikaadri kontrollimise valitsus, mille juhatajaks määrati KK sekretär Nikolai Patolitšev ning viimase esimeseks asetäitjaks Semjon Ignatjev.[2]

Aastatel 1947–1949 oli Ignatjev Valgevene NSV kompartei teine sekretär. 1949. aastal määrati ta aga ÜK(b)P Keskkomitee Kesk-Aasia büroo sekretäriks ja KK volinikuks Usbeki NSV-s.[2]

Aastatel 1950–1952 juhatas Ignatjev Keskkomitee partei-, ametiühingu- ja komsomolikaadri osakonda. 9. augustil 1951 määrati ta arreteeritud Viktor Abakumovi asemel juhtima Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB). Selles ametis oli ta tsiviilisik[2], sõjaväelist auastet talle ei antud.

RJM-i tööle asudes vahetas ta viivitamatult välja ministeeriumi juhtkonna: Stalini korraldusel võttis ta tööle mõnikümmend oblastikomitee sekretäri, kes määrati organisatsiooni erinevaid allüksusi juhtima. RJM-s tuli tal lahendada ka Stalini kavandatud Arstide süüasi.

Pärast Stalini surma märtsis 1953 vabastati Ignatjev ametist, Riikliku Julgeoleku Ministeerium liideti Siseministeeriumiga ning viimase etteotsa määrati Lavrenti Beria. Samal ajal kustutati Ignatjev ka NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmete nimekirjast, kus ta oli olnud oktoobrist 1952. Ta määrati Keskkomitee õiguskaitseorganeid suunavaks sekretäriks, kuid juba kuu aega hiljem, s.o 6. aprillil 1953 võeti ka sellelt ametikohalt maha.

9. detsembrist 1953 kuni 14. juunini 1957 oli Ignatjev taaskord Baškiiria oblastikomitee esimese sekretäri positsioonil. Pärast seda aga Tatarimaa oblastikomitee sekretär 28. oktoobrini 1960, mil tollane NLKP esimene sekretär Nikita Hruštšov ta pensionile saatis.

Semjon Denissovits Ignatjev suri Moskvas 27. novembril 1983 ning on maetud Novodevitšje kalmistule.[3]

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leonid Mletšin, KGB: riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused (Tallinn: Varrak, 2007), lk 306.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Mletšin, KGB, lk 307.
  3. Mletšin, KGB, lk 336.
Eelnev:
Viktor Abakumov
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ülem
1951–1953
Järgnev:
Lavrenti Beria
(RJM liideti Siseministeeriumiga)