Sarkoptoos

Allikas: Vikipeedia

Sarkoptoosid ehk sarkoptoossügelised ehk süüdiklestsügelised on mitmetel imetajatel ja inimestel naha epidermisesse näritud käikudes parasiteeriva ja sügelisi põhjustava süüdiklestade (Sarcoptes scabiei) poolt põhjustatud naha parasitoosid.[1]

Haigusetekitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüdiklest

Sarkoptoosi tekitajad erinevatel liikidel[2]:

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevate loomaliikide ja liikidevaheline nakatumise teed võivad erineda. Peamiseks nakkusallikaks on liigisisesesed loomadevahelised kontaktid nahapinnal elavate viljastatud emaslestadega. Nakkus kandub üle ka nahapinnalt lahkunud lestadega kokkupuutel ning kodu- ja farmi- ning seltsilisloomadega kokkupuutel.

Kliinilised sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peiteaeg on harilikult 2 kuni 3 nädalat. Süüdiklestade munemiskäikude rajamine nahas kutsub esile, humoraalse ja rakulise immuunsuse tõttu, ülitundlikkuse ning põhjustab tugevat sügelust. Kui peremeesorganism kratsib sügelevat paika kehal siis võivad tekkida intensiivsed nahamuutused, nagu kublad, villid, koorikud, naha paksenemine ja voldistumine ka karvade väljalangemine.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Raviks kasutatakse, sõltuvalt peremeesorganismist, mitmeid ravimeid: ivermektiin, dorkmektiin, malatioon, kumafoss, diasinoon, fenkoosvos, kloorfenvinfos, amitraas jt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia õpik kõrgkoolile", 6 Lest- ja putuktõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 22 – 27, 2011, ISBN 9789949197170 (6.kd)
  2. Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]