Rumeenia Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia

Rumeenia Õigeusu Kirik (rumeenia keeles Biserica Ortodoxă Română) on üks autokefaalsetest õigeusu kirikutest. Autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse kuulutas Rumeenia Õigeusu Kirik välja 1872. aastal, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh tunnustas seda 1885. aastal.

Suuruselt on Rumeenia Õigeusu Kirik maailma õigeusu kirikute seas Vene Õigeusu Kiriku järel teisel kohal. Rumeenia kiriku ajalooline kanooniline territoorium on tänased Rumeenia ja Moldova, kuigi Moldovat peab tänapäeval oma kanooniliseks alaks ka Vene Õigeusu Kirik. Lisaks on Rumeenia Õigeusu Kirikul kogudusi ja piiskopkondi ka mujal maailmas, kus asuvad rumeenlaste rahvuskogukonnad. Rumeenia Õigeusu Kirikuga peab ennast hinnanguliselt seotuks üle 20 miljoni inimese.

Ühtlasi on Rumeenia Õigeusu Kirik ainus õigeusu kirik maailmas, mille ametlikuks ja liturgiliseks keeleks on romaani keelte hulka kuuluv keel – rumeenia keel.

Kirikupea kannab alates 1925. aastast patriarhi tiitlit ja tema residents asub Rumeenia pealinnas Bukarestis. Alates 2007. aastast on Rumeenia patriarhiks Daniel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristluse ajalugu Rumeenia aladel ulatub tagasi vähemalt 3. sajandisse. Sealsed kristlikud kogudused allusid hiljemalt 6. sajandi alguseks Konstantinoopoli patriarhile. Kaasaegse Rumeenia kirikustruktuuri alused ulatuvad tagasi 1359. aastasse, mil Konstantinoopoli patriarh andis toonase Vicina sadamalinna piiskopile Valahhia metropoliidi tiitli. 1517. aastal viidi metropoolia keskus üle Târgoviște linna ja sealt 1688. aastal Bukaresti, kus see asub tänaseni. Lisaks moodustati 14. sajandil ka Moldova metropoolia, mis sai patriarhi kanoonilise tunnustuse 1401. aastal.

1859. aastal ühendati Valahhia ja Moldova vürstiriigid Alexandru Ioan Cuza valitsemise alla ning 1862. aastal kuulutati välja kahe riigi ametlik liit, mida loetakse kaasaegse Rumeenia riigi alguseks. Koos poliitilise ühinemisega toimus ka kahe metropoolia ühinemine uueks rahvuskirikuks, mille peaks kuulutati 11. jaanuaril 1865 Bukarestis resideeriv Valahhia metropoliit. Alexandru Ioan Cuza ajal viidi läbi mitmeid kirikuvastaseid reforme, millest tähtsaim oli õigeusu kiriku ja kloostrite vara riigistamine 1863. aastal, kuid kiriku rolli Rumeenia ühiskonnas see ei kahandanud.

1872. aastal kuulutas Rumeenia Õigeusu Kirik riigi õhutusel ühepoolselt välja autokefaalia, mille kohta anti välja ka riiklik seadus. Läbirääkimised Konstantinoopoli patriarhaadiga Rumeenia kiriku autokefaalia tunnustamise osas kestsid üle kümne aasta. Alles 25. aprillil 1885 väljastas oikumeeniline patriarh Ioakim IV tomose, millega tunnustas Rumeenia Õigeusu Kiriku kanoonilist iseseisvust.

Esimese maailmasõja tulemusel ühendati Rumeeniaga varem Venemaa ja Austria-Ungari koosseisu kuulunud Bessaraabia, Bukoviina ja Transilvaania alad. 1919. aastal peetud kirikukogul ühinesid sealsed piiskopkonnad ametlikult Rumeenia Õigeusu Kirikuga. Ühinemisprotsess viidi lõpule 6. juulil 1925 Rumeenia Õigeusu Kiriku seaduse ja põhikirja vastuvõtmisega. Kaks aastat varem, 1923. aastal vastu võetud põhiseaduses tunnistati õigeusu kirikut riigikirikuna.

Kiriku struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]