Keskkonnaeetika
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2010) |
Keskkonnaeetika on eetika haru, mis uurib inimese ja looduskeskkonna suhte eetilisi aspekte ning looduskeskkonna ja selle osade väärtuse iseloomu ja moraalset staatust.[1][2]
Keskkonnaeetikat peetakse traditsioonilise eetika laienduseks. Tema küsimuste hulka kuuluvad
- inimese suhted teiste liikidega;
- inimese tegevus, mis mõjutab ökosüsteemi protsesse;
- inimese suhtumine nii elus kui eluta loodusesse.
Keskkonnaeetika peab vastama küsimusele, millised moraalsed kohustused inimestel on looduskeskkonna ja selle osade ees ning millest need tulenevad, kas näiteks tegu on kohustustega tänapäeva inimeste, tuleviku inimeste või loodusolendite eneste ees[1][2]. Viimasel juhul on tegu traditsioonilise moraali ja eetika laiendamisega, antropotsentrismi ületamisega.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Keskkonnaeetika kui omaette distsipliin kujunes välja 1970. aastate alguses mõjutatuna keskkonnaprobleemide teadvustamisest 1960. aastatel ning reaktsioonina antropotsentrismile ja katsena põhjendada looduskeskkonna ja selle osade iseväärtust.[1][2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Aire Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus (toimetajad) 2008. Keskkonnaeetika võtmetekste. (Tõlkijad Riste Keskpaik, Indrek Reiland, Silver Rattasepp, Aire Vaher.) Tartu: Eesti Keele Sihtasutus. (Raamat sisaldab Aldo Leopoldi, Lynn White’i, Richard Sylvani ja Peter Singeri tekste.)