Richard Boyd

Richard Newell Boyd (19. mai 1942 Washington – 20. veebruar 2021 Cleveland) oli ameerika filosoof.

Ta õpetas põhiliselt Cornelli Ülikoolis. Tema uurimisvaldkonnad olid epistemoloogia, teadusfilosoofia, keelefilosoofia, vaimufilosoofia ja metaeetika.

Vaated

Kõige tuntumad on Boydi argumendid teadusrealismi ja moraalirealismi kasuks .

Looming

Realism ja naturalistlik epistemoloogia

Teadusliku realismi all mõistavad filosoofid tavaliselt õpetust, mille järgi mittevaatluslikke termineid teaduslikes teooriates tuleb tavaliselt tõlgendada oletatavate osutavate väljenditena ning kui teooriate semantikat niimoodi (realistlikult) mõistetakse, sisaldavad nad niisuguseid propositsioone, mille (ligilähedast) tõesust saab kinnitada tavaliste katsemeetoditega, mida teadlased rakendavad. Realismil on sama palju võimalikke versioone, kui on võimalikke teooriaid selle kohta, kuidas teoreetilised terminid osutavad ja kuidas teaduse tegelike meetoditega teadmiseni jõutakse. Boyd uurib artiklis "Scientific Realism and Naturalistic Epistemology", mis järeldub ühest realismi versioonist, mis sisaldab realistliku loosungi "reaalsus eelneb mõtlemisele" implikatuure ja implikatsioone. See on dialektiline ja naturalistlik arusaam sellest, kuidas teaduslik keel töötab ja kuidas teadusliku teadmiseni jõutakse. Selle järgi esindavad nii teaduslik teadmine kui ka teaduste keel ja meetodid raskesti saavutatud võite jätkuvas võitluses, et sobitada meie intellektuaalseid praktikaid sõltumatult olemasoleva maailmaga. Selle teadusepilt on laias laastus niisugune. Maailmal on keeruline põhjuslik ehitus ning paljud selle kõige olulisemad jooned on paljaste meeltega vaadeldamatud. Teaduslik teadmine laieneb ka maailma vaadeldamatutele joontele, kuid selleks on tarvis järkjärgulist lähendamist. Tavaliselt viib teaduslik meetod aja jooksul selleni, et võetakse omaks teooriad, mis esitavad maailma põhjuslikku ehitust järjest õigemini. Kui pidada uskumusi või teooriaid maailmaga kohandatuteks, kui nad kirjeldavad õigesti mõnesid maailma jooni, siis teaduslik tunnetus kohandab järkjärgulise lähendamise teel. Sama kehtib teadusliku keele kohta. Adekvaatne teaduslik terminoloogia peab andma vahendid, millega kirjeldada loodusnähtuste (tavaliselt vaadeldamatuid) fundamentaalselt olulisi jooni ning liigitada neid viisidel, mis vastavad nende nähtuste keerukatele põhjuslikele omadustele. Ta peab andma kirjeldusvahendid, millega maailma soonipidi liigendada. Ka keel peab maailma põhjusliku ehitusega järk-järgult kohanduma. Asi pole ainult uute terminite kasutuselevõtus vastavalt uutele avastustele ja kummutatud teooriatele vastavate terminite kaotamises, ka mitte koos olemasolevate terminite kasutamise täpsustamisega. Arenevad ka osutamismehhanismid, viisid, kuidas termineid maailma joontega seotakse. Ka mõtlemine ise, või vähemalt see, kuidas mõtlemine avalikult väljendub, kohandub pidevalt reaalsusega. Ka teaduslikud meetodid ja epistemoloogilised printsiibid kohanduvad reaalsusega. Eriteaduste meetodid on teooriast sõltuvad, ja kui teooriad muutuvad õigemaks, siis kohanduvad need paremini maailma ehitusega. Ka teadusliku meetodi üldisemad jooned kohanduvad maailma põhjusliku ehitusega. Ühelgi induktiivsel meetodil ei ole aprioorset õigustust. Teadusliku meetodi mis tahes olulise joone puhul on võimalik kujutleda võimalikke maailmu, kus teadmise omandamise teeks võimalikuks mõni alternatiivne metodoloogiline strateegia. Tegeliku maailma teaduslikule ratsionaalsusele iseloomulikud meetodid on tulenenud kohandumisest meie maailma ehitusega. Teooria, keele ja meetodi kohandumine maailmaga on ka sügavalt dialektiline. Teooriate õigemaks muutumine sõltub sellest, et hilisemad teooriad on peaaegu alati varasemate teooriate täpsustused või modifikatsioonid uute tõendite või uute teoreetiliste kaalutluste valguses. Nii säilivad (tavaliselt ja aja jooksul) eelmiste teooriate tõeterad ja vead kõrvalduvad. Sama lugu on teaduse keele ja meetodiga. Need kolm protsessi on ka üksteisest dialektiliselt sõltuvad, ühe edenemine aitab kaasa teiste edenemisele. Kui see teadusepilt on ligikaudu õige, peab adekvaatne teadusfilosoofia olema realistlik, sest see peab peegeldama tõsiasja, et teoreetiliste entiteetide teadmine on võimalik. Teadusfilosoofia peab olema ka naturalistlik selles mõttes, et ta peab nii teoreetilisi kui ka keelelisi ja epistemoloogilisi probleeme empiirilisteks, nii et nende lahendamine sõltub aposterioorsetest kaalutlustest. Teadusfilosoofia peab olema ka dialektiline. Siinne teaduspilt on vähemalt analüüsieelses sõnastuses tervemõistuslik. Mitte et see oleks terve mõistuse vaade teadusele; see, mis on tervemõistuslik, sõltub kunatisest arvamuskliimast, ja ka teatud skeptiline segu loogilisest positivismist ja relativismist on praegu ka tervemõistuslik. Boyd usub siiski, et kui see realismi versioon arendada süstemaatiliseks filosoofiliseks positsiooniks, on sel arusaamisele teaduslikust teadmisest mõned olulised, aga vaieldavad implikatsioonid.

Üks realismi versioonide vaheliste erinevuste mõõde seisneb selles, mil määral nende üldine arusaam teaduslikust metodoloogiast on ühitatav empiristlike mitterealistide omaga. Ühe vaate järgi on realistidel ja näiteks instrumentalistidel ühine fundamentaalne arusaam teaduse loogikast ja teaduse meetoditest, kuid nende arvamused lahknevad selles, kas need meetodid on adekvaatsed teadmise vaadeldamatute nähtuste kohta teadmise saamiseks. Seda seisukohta väljendab Ernest Nagel (The Structure of Science), et realistide ja loogiliste empiristide lahkarvamus teadusliku keele semantika ja teadusliku teaduse ulatuse asjus on puhtsõnaline. Nagel ütleb, et raske on hoiduda järeldusest, et kui vastandlikud vaated teooriate tunnetusliku staatuse kohta ettevaatlikult sõnastada, saab kumbki rääkida nii faktidest katselise uurimise ainese kohta kui ka olulistest faktidest teaduse loogika ja protseduuride kohta; ning nende vaadete vaheline vastasseis on konflikt eelistatava kõneviisi üle. Üks alternatiivne realistlik positsioon võib olla see, et realistid ja empiristid on ühel meelel metodoloogia asjus, millega instrumentaalne teadmine saadakse, ja mõlemad usuvad, et see metodoloogia ei ole piisav teoreetilise teadmise saamiseks. Realistidel tuleb esitada täiendavaid epistemoloogilisi või metodoloogilisi printsiipe, et õigustada väidet, et teoreetiline teadmine on võimalik. Paistab, et sellel positsioonil on J. J. C. Smart (Philosophy and Scientific Realism); ta paistab silmas pidavat filosoofilisi printsiipe, mitte teaduslike tõendite printsiipe. On võimalik ka seisukoht, et need lisaprintsiibid on kuidagi katsemetodoloogia printsiibid. Boyd ei pea kumbagi lähenemist teaduse epistemoloogiale õigeks. Boyd nimetab teooria instrumentaalseks usaldatavuseks selle võimet teha (koos sobivate abihüpoteesidega) ligikaudu õigeid ennustusi vaadeldavate nähtuste käitumise kohta. Instrumentaalseks teadmiseks nimetab Boyd teadmist konkreetsete teooriate kohta, et nad on instrumentaalselt usaldatavad, koos kaasneva teadmisega vaadeldavate nähtuste kohta. Metodoloogiliste printsiipide instrumentaalseks usaldatavuseks nimetab Boyd nende võimet aidata kaasa instrumentaalse teadmise saamisele. Teadusfilosoofide seas on peaaegu täielik üksmeel, et instrumentaalne teadmine on võimalik ja ka tegelik ning vähemalt mõned tegelikud teaduse meetodid on instrumentaalselt usaldatavad. Need väited on algusest peale olnud teadusfilosoofia (ka empiristliku teadusfilosoofia) presupositsioonid. Nende üks huvitav tagajärg on see, et loogiliste positivistide ja nende järglaste filosoofilistes töödes on empiiriline või naturalistlik kalduvus, mis ei vasta nende deklareeritud truudusele empiirilise uurimise ja filosoofiale omase loogilise ja mõistelise uurimise vahelisele erinevusele. Ratsionaalse rekonstruktsiooni all mõistsid positivistid ülesannet kindlaks teha ja välja tuua teaduse tegelike meetodite mõistuspärased jooned ja tegelike teooriate hästi kinnitatud jooned. See koosneb neil kahest osast – teaduse tegelike meetodite ja tulemuste hoolikast uurimisest ning nende rakendamist metafüüsikavastaste verifikatsiooniprintsiipide ühele või teisele versioonile. Teine osa pidi esindama puhtmõistelisi ja -loogilisi kaalutlusi, esimene oli seotud tegelike teadlaste töö üksikasjalikule arvessevõtmisele. Esimene osa ei olnud alati teise teenistuses, nagu oleks võinud olla, kui tegeliku teadusliku praktika uurimine oleks olnud ainult heuristiline vahend, et avastada metodoloogilised või mõistelised printsiibid, mida oleks hiljem kaitstud puhtmõistelistel ja -loogilistel alustel. Vastupidi, oli (ja on) täiesti tavaline, et teaduse aluste kohta käivate aprioorsete arutluste tulemustest loobutakse, kui selgub, et need ei ole ühitatavad tegeliku praktikaga (niisugustele kaalutlustele apelleerib Carl Hempel (Aspects of Scientific Explanation; need kaalutlused on hiljutise teadusfilosoofiaarengut otsustavalt tõuganud). Naturalistliku epistemoloogia sissetung empiristlikku teadusfilosoofiasse ei piirdunud filosoofilise meetodiga. Põhjuslike tajuteooriatega analoogsed põhjuslikud mõõtmisteooriad (ja mingil määral põhjuslikud osutusteooriad) olid 1950ndatel korduvad, kuigi haruldased teemad, eriti Herbert Feiglil ("Some Major Issues and Developments in the Philosophy of Science of Logical Empiricism"; Kenneth MacCorquodale, Paul E. Meehl, "On a Distinction Between Hypothetical Constructs and Intervening Variables", mis on Feiglist mõjutatud ja ennetab siinset).

Publikatsioone

• Scientific Realism and Naturalistic Epistemology. – P. Asquith, R. Giere (toim). PSA: Proceedings of the Biennial Meeting of the Philosophy of Science Association, Vol. 1980, Volume Two: Symposia and Invited Papers (1980), East Lansing MI: Philosophy of Science Association 1981, lk 613–662.
• The Current Status of Scientific Realism. – J. Leplin (toim), Scientific Realism, Berkeley CA: University of California Press 1984, lk 41–82.
• Lex Orandi est Lex Credendi. – P. Churchland, C. Hooker (toim). Images of Science, Chicago IL: University of Chicago Press 1985, lk 3–34.
• How to Be a Moral Realist. – Geoffrey Sayre-McCord (toim). Essays on Moral Realism, Ithaca, N.Y.: Cornell University Press 1988, lk 181–228.
• What realism implies and what it does not. – Dialectica, 1989, 43, lk 5–29.
• Realism, anti-foundationalism, and the enthusiasm for natural kinds. – Philosophical Studies, 1991, 61 (1–2), lk 127–148.