Rasvatihane

Allikas: Vikipeedia
Rasvatihane
Parus major 2 Luc Viatour.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Tihaslased Paridae
Perekond: Tihane Parus
Liik: Rasvatihane
Ladinakeelne nimetus
Parus major
Linnaeus, 1758
Parus major distribution map.png

Rasvatihane (Parus major) on linnuliik tihaslaste sugukonnast. Ta on Eesti üks tavalisemaid ja tuntumaid linde ning üks põhjalikumalt uuritud linnuliike maailmas. Lisaks on ta arvukaim talvituja meil. Isased rasvatihased domineerivad alati emaste üle.[2]

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvatihase umbes 30 alamliiki jagunevad rühmadeks major, minor ja cinereus .[3] Rühma major alamliikide alapool on kollane, cinereus ja minor rühmade alamliikide alapool on valkjas.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvatihane Tolkuse rabas.

Rasvatihane on laialt levinud Euraasias Briti saartest kuni Jaapani ja Sunda saarteni. Kesk-Aasiat asustab temaga väga lähedane liik turkestani rasvatihane. Eestis on rasvatihane arvukas lind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 300 000 – 400 000 paarile, talvist arvukust 0,6 - 1,2 miljonile isendile [4].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkus keskmiselt 15 cm ja kehamass 19 grammi. Rasvatihase paljude Aasia alamliikide alapool on hallikasvalge, kuid kõigil alamliikidel on must lagipea ja kurgualune, ning kurgu alt läbi kõhualuse kuni sabani kulgeb must vööt, mis on isastel selgelt laiem kui emastel. Isased on raskemad, pikemate tiibade ja jooksmega kui emased. Lehtmetsas ööbivad isaslinnud on raskemad kui männikus ööbivad isaslinnud.[2]

Häälitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laul on lühike, kõlab kui "sitsi-kleit, sitsi-kleit".

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvatihane on levinud kõiksugustes puistutes, teda leidub aedadest suurte metsadeni. Siiski eelistab liik pesitseda lehtmetsades, kus leidub piisavalt pesaõõnsusi. Okasmetsades on arvukus madalam. Pesitseb meeleldi ka inimese poolt üles pandud pesakastides ja seepärast on liik ka paljude ornitoloogiliste uuringute mudelliigiks. Paks lumi ja umbes -40 kraadi mõjub rasvatihasele surmavalt.[2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvatihane toitub putukatest, nende munadest ja vastsetest. Talvel sööb seemneid, marju ja puuvilju; toitub ka loomakorjustel.[5]

Rasvatihane pekitükil toitumas

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvatihane pesitseb kõikvõimalikes õõnsustes ja pesakastides. Emaslind rajab õõnsusesse pesa, mis koosneb samblast, kuivadest kõrtest ja lehtedest. Sisevooderduses kasutab karvu, jõhve, taimevilla ja sulgi. Kurna 3–13 munaga leidub mai algusest kuni juuli teise pooleni. Munad on valged ja kirjatud hajusate roostekarva täppidega. Rasvatihane pesitseb meil üks kuni kaks korda aastas.[5] Rasvatihane on paigalind. Isased kasutavad pesakaste ööbimiseks sagedamini kui emased.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). Parus major. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 5. mai 2006.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 [http://www.eoy.ee/hirundo/file_download/385/Magi.2014.v27.pdf Talvituvate rasvatihaste (Parus major) kehakaalu ööpäevased erinevused], Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) ajakiri ,,Hirundo" 1/2014.
  3. Harrap, S. & Quinn, D. Tits, Nuthatches and Treecreepers. Christopher Helm, London 1996
  4. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF) Kasutatud 22.06.2011.
  5. 5,0 5,1 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud Tallinn, Valgus 1974

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]