Porfüüriline struktuur

Allikas: Vikipeedia
Basaltporfüriit, mille porfüürilise struktuuri moodustavad mustad augiidi ning oranžid iddingsiidi fenokristallid.
Kvartsi (läikiv tume) ning kaaliumpäevakivi (punakas) fenokristallidega rüoliit (kvartsporfüür).
Graniitporfüüri mikrofoto. Fenokristalle moodustavad kvarts (ümar valge sileda pinnaga), kaaliumpäevakivi (prismaline hele kristall pildi alaosas) ning plagioklass (hall triibuline).

Porfüüriline struktuur on tardkivimi struktuur, mille korral sisalduvad kivimi peenemas põhimassis suuremad fenokristallid.

Juhul kui põhimassi moodustavad mineraaliterad on silmale eristamatud, nimetatakse kivimit porfüüriliseks, kui aga põhimass on faneriitne, siis porfüürilaadseks.

Vastavalt kivimi keemilisele koostisele jagatakse kivimid porfüürideks ja porfüriitideks. Porfüürid on happelise, porfüriidid aga aluselise koostisega. Kui porfüürilise struktuuri moodustavad päevakivid, siis on porfüürides ülekaalus leelispäevakivid, porfüriitides aga plagioklassid. "Porfüür" või "porfüriit" on enamasti järelliide, mis lisatakse mineraali nimele, mis porfüürilise struktuuri moodustab (näiteks kvartsporfüür) või porfüürilise struktuuriga kivimi põhinimele, näiteks diabaasporfüriit.

Porfüürilademed tekivad kerkiva magma sambas ja jahtuvad kahes astmes. Esimeses astmes jahtub magma aeglaselt sügaval maakoores ja selle käigus tekivad suureteralised kristallid, mille läbimõõt on vähemalt 2 mm. Teises astmes jahtub magma kiiresti maapinna lähedal või koguni maapinnal, kui ta vulkaanist välja voolab, ja selle käigus tekivad väikeseteralised kristallid, mis ei ole palja silmaga eristatavad.

Porfüürilised kivimid on reeglina vulkaanilised. Nende põhimass on afaniitne või peeneteraline, milles sisalduvad suuremad ja silmale nähtavad fenokristallid, mis erinevalt maapinnal või selle läheduses kiirelt tardunud põhimassile on sügavamal maakoores kauem kasvada jõudnud. Seega on porfüürilise struktuuriga kivimid moodustunud reeglina laavast, mis sisaldas juba moodustunud kristalle.

Saaremaa läänerannikult võib leida punaseid kive, mis sisaldavad väikseid kvartsikristalle. Seda kivimit, mis rahvusvaheliselt tunnustatud terminoloogia kohaselt on rüoliit, nimetatakse tavaliselt läänemere punaseks kvartsporfüüriks.

Kasutamine läbi ajaloo[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plinius Vanem kirjutas oma "Loodusloos", et aastal 18 avastas Rooma leegionär Gaius Cominius Leugas Egiptuses porfüürilademe. See oli üksik kivimurd Araabia kõrbes Niiluse ja Punase mere vahel Araabia-Nuubia kilbil, kus leidus 600 miljonit aastat tagasi eelkambriumis moodustunud andesiiti. Kaevanduse ja ühtlasi mäe nimi, kus see kaevandus paiknes, oli kreeka keeles Mons Porpyritis ('Porfüürimägi'). Nähtavasti töötas kaevandus vaheaegadega perioodil 29335 pKr.

Siiski oli sellest kaevandusest juba varemgi porfüüri toodetud. Juba 1850 eKr olid Kreetal Knossose palees suured porfüürsambad.

Kaevandusest lääne poole Niiluse ääres asuvasse Qenasse (antiikajal Maximianopolis) viivat teed kirjeldas esimesena Strabon, kes suri 24 pKr. Ptolemaios kandis selle 2. sajandil Via Porphyritese ('Porfüüritee') nime all oma maailmakaardile ja selle nime all tuntakse seda tänapäevani. Porfüüritee äärde rajati mehitatud valvega kaevud. Itaalias seda kivimit looduslikult ei leidu, nii et kõik porfüürsambad Roomas, imperaatorite büstide porfüürtoogad ja Rooma panteoni porfüürpaneelid olid pärit samast kaevandusest. Porfüürist altareid, vaase ja purskkaevubasseine hakati renessansi ajal uuesti kasutama ja neid on avastatud Itaaliast küllalt kaugelt, koguni Kiievist. Roomlased kasutasid porfüüri ka Liibanonis Heliopolises oleva Baalbeki templi monoliitsete sammaste jaoks.

Porfüüri kasutati laialdaselt Bütsantsis, see sai imperaatori tunnuseks ja sellest on tulnud eesti keelde sõna "purpur", mis vastab porfüüri ligikaudsele värvile. Porfüüri kasutati Hagia Sophia ja Konstantinoopoli suure palee ehitamisel.

4. sajandil unustati see kaevandus aastateks. Napoleoni saadetud ekspeditsioon otsis seda asjatult ja alles Muḩammad `Alī ajal avastati see 1823 uuesti.