Keele-neelunärv

Allikas: Vikipeedia

Keele-neelunärv ehk keeleneelunärv ehk IX peaajunärv ehk üheksas kraniaalnärv (ladina keeles nervus glossopharyngeus [IX]) on paljude kesknärvisüsteemiga loomade kraniaalnärv.

IX peaajunärv väljub enamikel loomadel (seal ja hobusel rebendmulgu kaudu) kägimulgu kaudu koljuõõnest ja jaguneb harudeks.[1] Suuremad harud on trumminärv (nervus tympanicus), neeluharu (ramus pharyngeus) ja keeleharu (ramus lingualis).

Keele-neelunärvi areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keele-neelunärv on tuvastatud madude embrüotel juba üsna varajases arengujärgus.[2]

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keeleneelunärv on seganärv, mille tuumad paiknevad piklikajus. Üheksas kraniaalnärv sisaldab motoorseid, sensoorseid ja parasümpaatilisi kiude.[3] Ta innerveerib motoorselt lihaseid, mis osalevad neelamisrefleksis, sensoorselt aga neeluseina, suulaemandleid ja keele tagaosa maitsmispungi.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 370, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  2. Manfred Lüdicke, 5. Ordnung der Klasse Reptilia, Serpentes. Tl 2, lk 165 – 167, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 22.03.2014) (inglise keeles)
  3. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 223, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  4. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 543, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]