Pier Luigi Nervi

Allikas: Vikipeedia

Pier Luigi Nervi (21. juuni 1891 Sondrio, Itaalia9. jaanuar 1979 Rooma) oli Itaalia ehitusinsener ja arhitekt.

Nervi sai tuntuks tänu oma uuenduslikule raudbetooni kasutamisele tarindites.

Pier Luigi Nervi lõpetas 1913. aastal Bologna ülikooli ehitusinsenerina[1].

Pärast inseneridiplomi saamist töötas Nervi kaks aastat projekteerijana. Esimeses maailmasõjas teenis Nervi insenerivägedes. Pärast sõda jätkas ta projekteerija ametis. 1928. aastal asutas Nervi Roomas oma inseneribüroo.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Objekt, mis tegi Nervi arhitektide ja inseneride ringkonnas tuntuks, oli Stadio Comunale Giovanni Berta Firenzes (ehitatud 19301932, tänasel päeval tuntud kui Stadio Artemio Franchi) 35 000 vaatajale. Selle tribüüni varikatus oli 110 meetrit pikk ja lahendatud konsoolplaadina 22,5 meetrise väljaulatusega (Foto) . See oli Nervi esimene šedööver[2].

Kolmekümnendate aastate teises pooles Nervi projekteeris Itaalia sõjamereministeeriumi tellimusel mitmed lennukiangaarid Itaalia erinevates asukohtades, mis aga kõik hävisid Teises maailmasõjas. Esimesed angaarid ehitas Nervi monoliitseina, hilisemates aga läks üle monteeritavale raudbetoonile[2].

Aastail 19461961 töötas Nervi ehituskonstruktsioonide professorina Rooma ülikooli arhitektuuriteaduskonnas[1].

Neljakümnendatel leiutas Nervi sardtsementkonstruktsioonid ning kasutas oma uuendust edukalt oma projektides, sealhulgas aastail 19481949 Torinos ehitatud näitusehalli projekteerimisel. Suureavalisest (peasaali sille 93,4 meetrit) hoonest sai üks Nervi meistriteoseid[1], ehituskunsti seisukohast aga etappteoseid[2].

Aastail 19561958 ehitati Roomas olümpiaehitusena Palazzetto dello Sport ('spordipalee'). See oli Nervi kuulsaim inseneritöö. Spordipalee läbimõõt on 122 meetrit, kupli sille 100 meetrit. Õhuline kuppel on tehtud monteeritavatest sardtsementelementidest, mille seinapaksus on vaid 25 millimeetrit. Tribüünid mahutavad kuni 16 000 vaatajat.[3]

Nervi kogemused avaldasid suurt mõju raudbetoonehituse arengule kogu pärastsõjajärgses maailmas[2]. Nervi peamine loominguline anne seisnes oskuses katta suuri avasid monteeritavatest elementidest, seejuures pakkudes lõpplahendusena laitmatut monumentaalset elegantsi.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Encyclopedia of 20th Century Architecture. London: Thames and Hudson Ltd, 1986, lk 237–239
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Hubert Matve. Ehitus läbi aegade. Tallinn: Valgus, 1976, lk 188
  3. Tiit Masso. Sada ehitist. Tallinn: Valgus, 1983, lk 66