Ove Arup

Allikas: Vikipeedia

Sir Ove Nyquist Arup, tuntud kui Ove Arup (16. aprill 1895 Newcastle upon Tyne5. veebruar 1988 London) oli taani päritolu Inglise juhtiv ehitusinsener. Teda peetakse üheks väljapaistvamaks nüüdisaja ehituskonstruktoriks.[1]

Ove Arupi mitmekülgne karjäär võimaldas tal tegutseda nii eksperdi, töövõtja, tsiviilehitusinseneri, ehituskonstruktori, teoreetiku, õppejõu kui ka publikatsioonide autorina. Tema tehniliste saavutuste hulka kuuluvad pingbetoon- ja liimtarindite kasutus ja üle 50 aasta väldanud laia teemaderingi käsitlev kirjalik pärand (keskmiselt üle 50 000 sõna aastas). Ta on toonud inseneri ja arhitekti suhetesse muutusi, lähendanud nende arusaamasid ehitusprojekteerimisest. Arup viis kokku filosoofilise, kunstilise ja praktilise lähenemise ehitusprojektile.[2]

Laiemale avalikkusele on ta tuntud Sydney ooperiteatri insenertehnilise lahenduse autorina.

Ta on üks väheseid insenere, kes on saanud Kuningliku kuldmedali arhitektuuri alal.

Ove Arup oli eduka rahvusvahelise mainega ettevõtte asutaja. Firma kannab Arupi nime ja on tänapäeval tuntud kogu maailmas. Ettevõttel on kontorid Ameerikas, Australaasias, Ida-Aasias, Euroopas, Ida-Aasias, Lähis-Idas ja Aafrikas.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ove Arup 1906. aastal

Ove Arupi isa Jens Simon Johannes Arup oli loomaarst, kes kolis paremat tööotsa otsides 1889. aastal Taanist Inglismaale Newcastle'isse. Aastal 1893 abiellus Jens Arup norralanna Mathilde Bolette Nyquistiga. Erinevate keelte ja kultuuride mõju, mis oli Arupi perele iseloomulik, mängis oma osa ka Ove Arupi hilisemas karjääris. Varsti pärast Ove Arupi sündi 1895. aastal kolis pere Newcastle'ist tagasi mandrile, kuid Taani asemel asuti elama Hamburgi.[3]

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sorø Akadeemia umbes 1895. aastal

Gümnaasium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ove Arupi varane haridustee sai alguse Hamburgis, kus ta käis ettevalmistuskoolis. Edasine haridustee jätkus aga Taanis – isa otsustas poja saata Sorø akadeemiasse. See oli Taani vanemaid ja tuntumaid internaatkoole. Kool soosis iseseisvat mõtlemist. Arup oli edukas õpilane, hoolimata raskustest taani keelega. Just selles koolis kujunes tal välja kirg teaduse ja looduse vastu. Huvi Charles Darwini teooria vastu sütitas temas omakorda uudishimu filosoofia vastu. Mõned aastad hiljem tekkis tal sügavam huvi religiooni ja filosoofia vastu.[3]

Ülikool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edasiõppimisvõimalusi kaaludes kaldus vaekauss Kopenhaageni ülikoolis matemaatika ja filosoofia õppimise kasuks. Elamispaiga

Polyteknisk Læreanstalt (Taani Tehnikaülikooli eelkäija) aastal 1899

otsimisega muret ei olnud – ema oli naasnud Kopenhaagenisse kohe pärast mehe surma, 1911. aastal. On teada, et 1917. aasta paiku Arup pettus [abstraktses loodusfilosoofias ja tal tekkis soov tegeleda millegi praktilisemaga.[3][4] Arup lõpetas ülikooli bakalaureusekraadiga filosoofias[5]

Tehnikakolledž[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arup kaalus arhitektuuri eriala õppimist, kuid et ta ei olnud kindel oma kunstilistes võimetes, otsustas ta saada pigem esmaklassiliseks inseneriks kui teisejärguliseks arhitektiks. Lõpuks immatrikuleeriti ta inseneriõppesse Polyteknisk Læreanstalt-is (Tehnikakolledž Kopenhaagenis).[3] Arup lõpetas kolledži 1922. aastal bakalaureusekraadiga inseneriteaduses raudbetoonkonstruktsioonide erialal[5]

Kahekümnendate aastate alguses oli Ove Arup mõjustatud Le Corbusier'st ja tema 1922. aastal avaldatud tööst Vers une architecture. Teine arhitekt, kelle tööd avaldasid talle sügavat muljet, oli Bauhausi asutaja Walter Gropius.

Kahekümnendad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hamburg (1922–1923)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1922. aastal diplomeeritud inseneri kutse saanud Ove Arup võeti kohe tööle Taani firma Christiani & Nielsen Hamburgi kontorisse. Firma oli juba sellal tuntud teedrajavate töödega raudbetooni valdkonnast.[6] Christiani & Nielsen oli ehitanud ka oma aja tehnika suursaavutuste hulka loetavat Tallinna vesilennukite angaaride raudbetoonkoorikutest katusekonstruktsioonid (19161917)[7]. Firma asjatundlikkus ja teadmised olid omandatud suurel määral tänu Rudolf Christiani praktikale Pariisis, kus tal oli võimalus töötada koos François Hennebique'ga, mehega, kes patenteeris enda leiutatud raudbetoontarindussüsteemi.[6]

Firmas töötatud aeg osutus Arupile tähtsaks tema konstruktoriande arengule. Rudolf Christiani andis talle hindamatuid õppetunde. Töötamine insenerifirmas, mis ka ehitas oma projekti järgi, õpetas talle kuidas saavutada tasakaalu esteetiliste ideaalide, materjali ja kulutasuvuse vahel. Tema teoreetiline koolitus pandi proovile ja ta sai šoki, kui ta esimest korda külastas ehitusplatsi ja mõistis, kuivõrd reaalne tegelikkus on sageli vastuolus teooriaga.[6]

Kuid Hamburg ega Saksamaa tervikuna polnud eriti mugav koht 1920.ndatel. Sõjajärgne depressioon ja ohjeldamatu hüperinflatsioon tegid elu keeruliseks. Arup kaalutles Saksamaalt lahkumist. Firmal oli harukontor Pariisis. Oma nõo Arne abiga sai firmasse Christiani & Nielsen saadetud taotlus palvega Arup üle viia Pariisi kontorisse. Üleviimise taotlus rahuldati, kuid üleviimisega hoopis Londoni kontorisse. Arup pikalt ei mõelnud – nõustus selle variandiga ja detsembris 1923 saabus ta Londonisse, et asuda tööle juhtiva konstruktori ametikohale.[6]

London[muuda | redigeeri lähteteksti]

Londonis elas Arup esialgu oma nõo Arne Arupi vanemate kodus. Arne Arup sai hariduse Inglismaal, tema vanemad olid Londonis elanud nelikümmend aastat. Varsti kolis Ove Arup üürikorterisse. Need esimesed kuud Londonis olid talle raskeks katsumuseks, sest ta tundis end äralõigatuna talle harjumuspärasest keskkonnast. Arup oli üksildane oma algusaegadel Londonis. Ülejäänud pere oli Kopenhaagenis, kellega ta pidas sidet kirja teel. Tema ema ja kasuõed hoidsid teda kursis pere sündmustega.[8]

Arup töötas Herluf Forchhammeri käe all ja see oli see mees, kes oli firmas sisse viinud korra, et tehnilisi aruandeid levitataks järjepidevalt töötajaskonna hulgas. Aastaid hiljem juurutas Arup sellise tava ka oma firmas. Ka Arupi enda töid võis Christiani & Nielseni arhiivis leida – ta oli juba avaldanud rohkesti heakskiidu leidnud artikleid raudbetoonist ja sadamakaidest.[8]

Kahekümnendatel hakkas Arup mõtlema arhitekti ja inseneri vahelistele suhetele ehitiste projekteerimisel. Ta püüdis ühendada aastaid tagasi omandatud filosoofilist koolitust ehitusalaste teadmistega, mida ta oli nüüd juba jõudnud omandada. Vahel viidatakse, et Deutsche Werkbundi ja Bauhausi ideed 1910ndail Saksamaal olid filosoofilise taustaga – kuid näiteks ka Arupi mõtlemisviis oli tihedamalt seotud Euroopa filosoofiaga kui Inglismaal tookord tavaks oli.[9]

Kontseptsioon total design ("täielik projekteerimine") hakkas tema mõtetes selgust saama. Kuid tal oli veel vähe kolleege, kellega saanuks seda teemat arutada. Briti ehitussektoris valitses seisukoht, et kunsti loov arhitekt erineb oluliselt praktilise töö insenerist.[6] Suurbritannias arhitekti ja ehitusinseneri kutsete eristamine vormistati formaalselt 1918. aastal. Samas, kui Arup saabus 1923. aastal Inglismaale, veendus ta, et inseneri staatus Inglismaal ei olnud samal positsioonil kui Euroopas tavaks. Arupi soov ja eesmärk oli seda staatust tõsta.[9]

Arup, kes oli Londonisse tulnuna juba tunnustatud raudbetooni alal asjatundja, tõdes, et oli sattunud riiki, kus raudbetooni tähtsust ja selle eeliseid oldi ebapiisavalt mõistetud. Aastaid hiljem suudab Arup oma teadmistega aidata suunata Briti ehitussektor õigele rajale.[6]

Arupi asjatundlikkus merenduslikes projektides ja raudbetooni alal viisid teda oluliste sõprussuheteni, nende seas inseneride Pier Luigi Nervi ja Felix Candelaga.[8]

Abikaasa Ruth Sørenson[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ove Arupi oluline liitlane oli tema taanlannast abikaasa Ruth Sørenson. Nad abiellusid 13. augustil 1925. Ruth suhtus mõistvalt abikaasa töösse – tema isa oli ehitusinsener ja veevarustusfirma juht Kopenhaagenis. Aastal 1929 kolisid Arupid Londoni Hampsteadi aedlinna, kus nad elasid kuni Teise maailmasõjani. Nende tütar Anja sündis jaanuaris 1929. aastal, poeg Jens sündis mais 1931. aastal. Kokku sündis nende perre kolm last ja nad elasid koos kuuskümmend aastat.[8]

Kolmekümnendad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1932–1934[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arupi esimene realiseerunud õnnestunud projekt oli Labworth Café, ehitatud 19321933 Thamesi suudmes asuvale Canvey saarele. Sellel objektil oli Arup nii arhitekt, insener kui ka ehitaja. Hoone on tänasel päeval arhitektuurimälestis. Stiililt on hoone saanud mõjutusi Le Corbusier'lt, internatsionaalse stiili esindajalt.[6]

1933. aastal Arup tutvus arhitekt Berthold Lubetkiniga. Lubetkin oli soovinud Christiani & Nielsenist saada konsultatsiooni Londoni loomaaia gorillamaja konstruktsiooniprojekti osas ja firma andis selle ülesande Arupile.

Kui Arupi tööperiood Christiani & Nielsenis oli oluliseks sillaks tema teoreetilise koolituse ja tegeliku ehitusärimaailma vahel, siis kohtumine Lubetkiniga osutus tema esimeseks võimaluseks oma ideed ellu viia. Ta unistas lähedamatest suhetest arhitekti ja inseneri vahel, keskendudes total design'ile või nagu ta hiljem sõnastab selle ümber total architecture'iks ("täielikuks arhitektuuriks"), fraas, mis oli võetud arhitekt Walter Gropiuse 1956. aastal ilmunud raamatust Scope of total architecture ("Täieliku arhitektuuri ulatus").[10] Lubetkini mõjutusel Arup liitus 1935. aastal MARSi rühmitusega, mis tegelikult oli CIAMi üks väike, kuid radikaalne tiib.[10]

1934. aasta alguses vahetas Arup töökohta. Kaksteist aastat aastat oli ta töötanud Christiani & Nielsenis. Nüüd asus ta tööle peakonstruktorina ehitusettevõtja JL Kier & Co'sse , kelle juhid olid samuti taani päritolu raudbetooniala asjatundjad. Tööle vormistamisel esitas ta firmale tingimuse, et tal lubataks teha koostööd modernistidega. Sellega nõustuti ja siitpeale alustas Arup oma pikka koostööd mitte ainult Lubetkini ja Tectoniga, vaid ka mitmete teiste nimekate arhitektidega, sealhulgas Wells Coates, Maxwell Fry ja Ernö Goldfinger.[10]

Pingviinide bassein (1934)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arupi koostöö Lubetkini ja Tectoniga algas gorillamaja ehitamisel Londoni loomaaias 1933. aastal. Sellest sai modernistliku arhitektuuri üks esimesi ehitisi Suurbritannias. Ehitis on tänasel päeval arhitektuurimälestis.

Sellele edule järgnes kohe Londoni loomaaia rahastajatelt uus tellimus Tectonile. Ehitada tuli loomaaias elutsevate pingviinidele bassein. Lubetkin arhitektina kaasas konstruktsioonide nõustajaks kohe Arupi. See oli nende teine koostööprojekt.[10]

Pingviinide basseini spiraalsed kaldteed olid inspireeritud teadusuuringute tulemustest ja olid mõeldud jäljendama pingviinide looduskeskkonda. Kubismi mõju on ilmne: kaldteed, ovaalne plaan, ekraanseinad.[11] Arup lahendas konstruktorina kaldteed väga elegantselt – jääb mulje, et spiraalsed kaldteed on ruumis vabalt, ilma toestuseta. Efekt toimib, seejuures vaatleja ei tajugi, et õhukesed kaldteed on valatud monoliitsest raudbetoonist.

Ehitis on tänasel päeval arhitektuurimälestis.

Kortermaja Highpoint I Londonis (1935)

1935–1939[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks kortermaja, Highpoint I ja Highpoint II, paiknevad Londoni ühes kõrgeimas punktis ja peetakse teedrajajavaks näiteiks projekteerimise ja ehituse koostööst. Just sellest objektist alates hakkas Arup raudbetooni kasutama julgelt ja oskuslikult, mis aastate pärast annavad talle maine doing tricks with reinforced concrete ("teeb trikke raudbetooniga").[10] Highpoint I anti käiku 1935. aastal ja sellele andis kiitva hinnangu veel samal aastal maja külastanud Le Corbusier. Highpoint II valmis kolm aastat hiljem. Mõlemad hooned on tänasel päeval arhitektuurimälestised.

Aastal 1938 Arup lahkub JL Kier & Co'st ja rajab oma firma koos oma nõo Arnega. Nendega liitub matemaatik ja konstruktsioonianalüütik Ronald Jenkins. Ove ja Arne moodustatud Arup & Arup Ltd, pakkudes inseneri- ja ehitusteenust. Firma eksisteerib kuni 1946. aastani.[10]

Sõja-aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja (19391945) ajal ehitustellimused muutusid. Suure mahutavusega pommivarjendi, mis Arupilt nüüd telliti, projekteeris ta spiraalsete kaldteede, kliimaseadmete, magamiskohtade ja tualettidega. Pärast sõda oleks varjendit saanud kasutada autoparklana. Arupi kogemused vesiehitiste alal tulid siin kasuks. Maa all paiknev varjend oli mõeldud kuuekorruselina, sissepääs varjendisse oli kavandatud väga lai, et võimaldada 7600 inimesel varjuda 3 minuti jooksul. Kuid majanduslikel põhjustel ei olnud valitsus nõus sügavate varjendite ehitamisega.[12]

1940. aastast alates konsulteeris Arup paljusid projekte, mis olid seotud riigikaitsega, kuigi enamik neist olid väikesed. Nende hulgas oli palju pommivarjendeid, maa-aluseid töökodasid, tunneleid, raudbetoonist vee- ja õlihoidlaid, angaare, punkreid, veetorne, ellinguid ja betoonpraame.[12]

Järjestikku ühendatud kaks Phoenixi lainemurdjat Portlandi sadamas

Aastal 1942 alustas Arup & Arup tööd RAF Coastal Commandi tellimusel salajase maa-aluse juhtimiskeskuse rajamisega Northwoodis. See oli raske töö, kuna tegemist oli savipinnasega.[12]

Siis tuli ülisalajane ja väga tähtis projekt, mille jaoks tema varasemad kogemused sadamakaide kallal oli hea ettevalmistus. Aastal 1944 projekteeris ja ehitas Arup koos Ronald Jenkinsiga Mulberry sadama jaoks betoonist lainemurdjad, hiiglaslikud ujuvad kessoonid, mida kasutasid liitlasriikide relvajõud juunis 1944 Normandia dessandis.[12]

Mõnda aega oli Arup ka tööministri teaduslik nõuandja teaduse ja tehnika küsimustes. Veebruaris 1944 määrati Arup valitsuse liidendmajade komitee liikmeks. Sõjaoludele vaatamata kirjutas ja avaldas Arup 1940ndatel laialdaselt.[12]

1940. aasta juulis sündis Arupite perre teine tütar, kes sai nimeks Karin. Sel ajal elasid Arupid Londonist 30 kilomeetri kaugusel Virginia Wateri väikelinnas. Sõja-aastail pakkusid nad oma majas ulualust paljudele Norra võitlejatele ja Briti õhujõududes sõdinud Taani lenduritele. Sõja-aastate teises pooles oli Arup kimpus terviseprobleemidega. Veresoone lõhkemine juulis 1944 viis ta haiglasse.[12]

Peale sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1946 asutas Ove Arup omanimelise firma – Ove N. Arup Consulting Engineers. Senine nõoga kahasse tehtud firma Arup & Arup Ltd lõpetas oma tegevuse. Sama aasta lõpul kujundati firma ümber Ove Arup & Partnerid nime alla, mis aga 1970. aastal sai Ove Arup Partnership tütarettevõtteks. Ove Arup Partnership on tänaseks kasvanud üheks suurimaks ja kõige enamtuntumaks firmaks. Alates aastast 2000 on firma tuntud lihtsalt kui Arup.[13]

Firma laienedes Ove Arupi vahetu osalemine projektides vähenes. Siiski olid mõned projektid 1940ndate lõpus ja ja 1950ndail, kus Arup oli õnnelik, kui tal oli põhjust lisada projektile ka oma nimi. Nende seas oli ka suureavaline koorikvõlvkanduriga koos Ronald Jenkinsi ga projekteeritud Brynmawri kautšukitehas (1951).[13]

Ove Arup hoidis jätkuvalt ennast kursis modernistide tööde-tegemistega. Ta osales kahel CIAMi kokkusaamistel 1951. aastal – Hertfordshire'is ja Londonis, kus esinenutest mõjukamad olid Le Corbusier ja Walter Gropius.

Oma karjääri algusest saadik Arup oli mõelnud arhitekti ja inseneri vahelistest suhetest. Kas peaks kunsti loov arhitekt domineerima ehitusprojekteerimises ratsionaalsust taotleva inseneri üle? Kas insener võib kaasa rääkida esteetilistes taotlustes? Kas arhitektid peaksid võtma rohkem vastutust konstruktsioonilistes küsimustes? Need küsimused olid jätkuvalt aktuaalsed.[9] Üks tema kuulsamaid loengud oli Structural Honesty, loetud Londonis ja Dublinis 1954. aastal ja mis lahkas inseneri ja arhitekti vaheliste vastuolude ületamise võimalusi.[13] Arup püüdles järjekindlalt tõelise partnerluse poole arhitekti ja inseneri vahel, selle ideaalset variantit nimetas ta total design-iks. Tema teadlik eesmärk oli saavutada parem projekteerimistase uuele koostöötasandile viidud integreeritud meeskonna moodustamise läbi.[9]

Sydney ooperimaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kingsgate (1963)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimane objekt, mida Ove Arup ise oli projekteerinud, oli auhinnaga pärjatud raudbetoonist Kingsgate'i jalgsild Inglismaal Durhami krahvkonnas Durhamis, mille projekt valmis aastal 1963 ja silla ehitus lõpetati 1965. aastal. Sild on üle Weari jõe, ühendades vanu kolledžeid ja Durhami ülikooli uusi hooneid. Arup pidas seda silda oma ilusamaks tööks. Tema kavandatud on iga üksikdetail.[14]

Jõe järsud kaldad asuvad vete piirist 17 meetri kõrgusel, silla pikkus on 106,7 meetrit, keskmise ava sille 31 meetrit. Sild on monoliitsest raudbetoonist, betoneeritud mõlemal kaldal pool silla pikkust ja siis pööratud 90 kraadi all risti jõele.[14]

Kingsgate'i sild oli firmale esimeseks projekteeritud sillaks üldse. Silla ühte otsa paigaldati Ove Arupi büst[15].

Arupi karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arup karjäär algas palgatöötajana. Ta töötas ehitusfirmades kui insener-konstruktor, püüdes tõhusalt realiseerida raudbetooni võimalusi. Ja uuema aja arhitektid, modernistliku stiili esindajad, hindasid seda. Kui ta lõpetas oma palgatöötaja karjääri, võttis ta suuna enda firma loomisele, kokku on ta püsti pannud kolm ettevõtet – esimene oli projekteerimis- ja ehitusfirma, teine – projekteerimisfirma ja kolmas – arhitektidele suunatud konsultatsiooni- ja insenerifirma. Esimene neist kestis läbi sõja ja peale sõja lõppu valis ta edasiseks suunaks konsultatsioonifirma vormi. Hiljem moodustas ta arhitektidest ja inseneridest koosneva meeskonna Arup Associates'i nime all. Ta oli insener, kuid ühtlasi ka ärimees.[9]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikas: [5]

Loengud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Audoktor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Arup, O. N., The Engineer and the Architect, Proceedings of the Institution of Civil Engineers 13, August 1959, lk 503-510, diskussioon lk 510-532
  • Arup, O. N., Art and Architecture: the Architect-Engineer Relationship, RIBA, August 1966, lk 350-359
  • Ove Arup, Structural Honesty, talk to the Architectural Association of Ireland, 9th February, and London, 25th March 1954, in Irish Architect and Contractor, 4 (9)
  • The Key Speech, Ove Arup, in Arup Journel 20 (I), spring 1985 [www.arup.com/~/media/Files/PDF/.../the_key_speech.ashx]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Arup (rahvusvaheline firma)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • David Dunster. Arups on Engineering. Berlin: Ernst and Sohn, 1999 ( inglise)
  • D. Sommer, H. Stöcher, L. Weiβer. Ove Arup & Partners: Engineering the Built Environment. Basel-Berlin-Boston: Birkhäuser Verlag, 1994 ( inglise/saksa)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jones, Peter (2006). Ove Arup : Masterbuilder of the Twentieth Century. New Haven, CT and London: Yale University Press. ISBN 978-0-300-11296-2 (inglise)
  2. Ove Arup. Introduction engineering-timelines.com (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Ove Arup. Early education engineering-timelines.com (inglise)
  4. Ta õppis ülikoolis tõenäoliselt aastatel 1913–1918
  5. 5,0 5,1 5,2 The Papers of Sir Ove Arup janus.lib.cam.ac.uk (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Ove Arup. Christiani & Nielsen engineering-timelines.com (inglise)
  7. Valdek Kulbach: Ehituslikud tehnikamälestised Eestis. Insenerikultuur Eestis. 1.köide. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus, 1982, lk 55
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Ove Arup. London engineering-timelines.com (inglise)
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Ove Arup's 'total design' engineering-timelines.com (inglise)
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Ove Arup. Lubetkin and Tecton engineering-timelines.com (inglise)
  11. Penguin Pool, London Zo galinski.com (inglise)
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Ove Arup. War Years engineering-timelines.com (inglise)
  13. 13,0 13,1 13,2 Ove Arup. Consultant and partner engineering-timelines.com (inglise)
  14. 14,0 14,1 Ove Arup. Kingsgate footbridge engineering-timelines.com (inglise)
  15. Ove Arupi büst varastati 2006. aasta suvel
  16. [1] Kuningliku Inseneriakadeemia asutaliikmete nimekiri (inglise)