Põhjamaade heaolumudel

Allikas: Vikipeedia

Põhjamaade heaolumudel on Põhjamaade (Norra, Rootsi, Soome, Taani ja Islandi) majanduse ja ühiskondliku korralduse mudel.

Heaoluriigi teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heaoluriigi teooria kohaselt garanteerib riik kodanikele poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi, ühendades turumajanduse sotsiaalse õiglusega. Heaoluriigi eesmärgiks on kaasatuse ja solidaarsuse suurendamine.

Gøsta Esping-Andersen jaotab heaoluriigid kolmeks: konservatiivne, liberaalne, sotsiaal-demokraatlik. Heaoluriigide jagumine tüüpideks on tehtud vastavalt riigi teenuste avalikule pakkumistele (decommodification), ühiskonna klassijaotusele ning avaliku ja erasektori osakaalule. Decommodification, on autori järgi olukord, kus teenus on antud nagu õiguse, mida inimene saab tarbida ilma turu toetumiseta. Sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi ajaloolised tingimused on protestantlik traditsioon kombinatsioonis individualismi ja solidaarsusega, tööliste ja talurahva koostöö, vasakparteide domineerimine, keskklassi hiline kujunemine. Põhjamaise mudeli eelisteks on universaalsus, laialdane populaarsus, kõrge toetuste tase, kõrge tööhõive, sotsiaalsete vastuolude vähendamine. Puudusteks aga äärmiselt kompleksne rakendada, kallis ja bürokraatlik, kõrged maksud, riigi ja valitsuse domineerimine, konkurentsi- ja eelarveraskused.[1]

Soome[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome heaolumudel on sotsiaaldemokraatlik. 1960. aastatel algas Soomes suur sotsiaalreform. Paranes avalike teenuste maht ja kvaliteet. Rõhutati, et tervisele, tööle ja toimetulekule on õigus igal inimesel, sõltumata tema sünnipärast või sotsiaalsest päritolust. Selles ühiskondlikus kontekstis nähti haridust heaoluriigi sotsiaalse turvamehhanismi osana. Ühelt poolt peeti haridust majandusliku ja vaimse heaolu saavutamise vahendiks, teisalt aga inimõiguseks, mis tuli tagada kõikide sotsiaalsete klasside lastele. Hariduslikku võrdsust peeti soome rahvusliku tervenemise keskseks teguriks. Enam ei küsitud, kui palju uuendused maksma lähevad, vaid kui palju riigil nende elluviimiseks raha on. Soomes määras heaoluriigi sisu sotsiaaldemokraatlik ideoloogia .[2] Sotsiaal-demokraatlikus heaoluriigis on rahvas rohkem nõus kõrgete maksudega kui üldse teistes riikides. Kuid hüvede süsteem satub raskustesse iga kord, kui tööpuudus suureneb. Nii juhtuski Soomes. [3] Süsteemi eesmärgiks on tagada kõigile võrdsed sotsiaalsed õigused kapitalistliku majanduse tingimustes, leevendades sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu turu ebakõlasid. Seejuures on kindlustussummad seotud sissetulekutega, kuid olenemata sissetulekute suurusest kuuluvad kõik inimesed siiski ühtse süsteemi alla. Sissetulekute ümberjaotamine ei toimu mitte ainult üle ühe inimese elutsükli, vaid ka hõivatutelt töötutele. Sotsiaal- ja tervishoiuteenused on peaaegu täielikult riiklikud ja neid finantseeritakse maksulaekumiste arvel. Selle mudeli märksõnaks on solidaarsus, mis tähendab, et sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust või arstiabi on samasugune kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse. [4] Sotsiaal-domokraatlik mudel keskendub võrdsuse väärtustele ja individuaalsusele.[5] Sotsiaal-demokraatlikus heaoluriigis kulutused sotsiaalsele turvalisusele on suured. See on põhjus miks teadlased ründavad heaolusüsteeme, sest nende arvates annab see tunnistust hoolekandest sõltumise järjest ulatuslikumast kasvust. Loomulikult on neil õigus, kui nad muretsevad selle pärast, et palju inemesi elab ainult riigi toetustest. Toetuse saamiseks esitavad nõudmised võivad põhjustada moraalseid ohte. Moraalne oht tekib sellest, et inimesed võivad kasutada ära kindlustuse kaitset oma käitumise muutmiseks, mis muudab omakorda seda riski, mille vastu nad on kindlustatud. Asi pole niivõrd selles, et mõned hoolekande poolt antavad hüved tekitavad sõltuvuskäitumist, kui selles, et inimesed lihtslat kasutavad pakutavaid võimalusi kavalalt ära. Näiteks tööpuuduse vastu võitlemiseks mõeldud toetused võivad siis, kui neid kasutatakse töötamisest loobumise kattevarjuna, tegelikult töötute hulka suurendada. [6]. Majandusteadlane Assar Lindbeck väidab, et dilemma seisneb selles, et Soome heaoluriigi mudeli nurgakivideks on laialdased avalikud teenused ja mõõdukad sissetulekute erinevused. Sissetulekute erinevusi tasandavad progressiivne maksustamine ja sissetulekute põhjal saadavad toetused. Süsteem toimib vaid siis, kui kõik osalevad maksumaksmises. Tööturusüsteem eeldab laia ühisvastutust. Liidud suudavad efektiivselt oma liikmete õiguste eest seista vaid siis, kui piisavalt paljud maksavad liikmemaksu. [7].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Esping-Andersen, Gǿsta. (1990) The Three Worlds of Welfare Capitalism.
  2. Pauli Siljander, Haridus 9-10/2006.
  3. Giddens, Anthony (1999). Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd
  4. Esping-Andersen, Gǿsta. (1990)
  5. Carl-Ulrik Schierup. (2006).Migration, Citizenship, and the European Welfare state
  6. Giddens, Anthony (1999).Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd
  7. Pesonen, Riihinen (2002). Dynamic Finland: the political system and the welfare state