Olivier Messiaen

Allikas: Vikipeedia
Olivier Messiaen 1930

Olivier Eugène Prosper Charles Messiaen (10. detsember 1908 Avignon27. aprill 1992) oli prantsuse helilooja, organist ja ornitoloog. Ta oli 20. sajandi üks tähtsamaid heliloojaid.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olivier koos isa ja emaga 1910. aastal

Olivieri isa Pierre Messiaen oli inglise keele õpetaja, kes tõlkis William Shakespeare'i näidendeid prantsuse keelde, ning ema Cécile Sauvage luuletaja. Messiaen on öelnud, et tema ema luuletused mõjutasid teda tugevalt.[1] Olivieril oli ka noorem vend.

Esimese maailmasõja puhkemisel astus Pierre Messiaen sõjaväeteenistusse ning Cécile läks koos kahe pojaga elama oma venna juurde Grenoble'isse. Seal vaimustus Olivier draamakunstist. Ta esitas oma vennale Shakespeare'i teoseid, kasutades kodukootud mänguteatri abi.[2] Sellel ajal astus ta ka roomakatoliku usku.

Ta õppis ise klaverit mängima ning hiljem võttis klaveritunde. Teda huvitas uuema aja prantsuse heliloojate nagu Claude Debussy ja Maurice Raveli muusika ja jõulukingiks palus ta ooperite noote.[3] Umbes sellel ajal hakkas ta komponeerima. 1918. aastal naasis tema isa sõjast ning perekond kolis Nantes'i. Seal andis üks tema õpetajatest, Jehan de Gibon talle Debussy ooperi "Pelléas et Mélisande" noodi, mida Messiaen on nimetanud enda kõige suuremaks mõjutajaks.[4] Järgmisel aastal sai Pierre Messiaen õpetajakoha Pariisis. 1919. aastal, 11 aasta vanuselt, astus Olivier Pariisi konservatooriumisse.

Paul Dukas' kompositsiooniklass Pariisi konservatooriumis, 1929. Messiaen on kõige parempoolne, Dukas asub keskel.

Konservatooriumis kulgesid Olivieri õpingud väga edukalt. Teda õpetasid teiste hulgas Paul Dukas, Maurice Emmanuel, Charles-Marie Widor ja Marcel Dupré. Messiaeni huvitasid vanakreeka muusikas kasutatud rütmid ja eksootilised laadid. Konservatooriumi õpilasena kirjutas ta oma esimesed avaldatud teosed – kaheksa prelüüdi klaverile.

Église de la Sainte-Trinité kirik, kus Messiaen töötas organistina 61 aastat.

1927. aasta sügisel liitus Messiaen Marcel Dupré orelikursusega. Dupré kirjutas hiljem, et Messiaen, kes ei olnud varem oreli kappi näinud, istus tund aega vaikselt, kuni Dupré instrumenti näitas ja kirjeldas, ning tuli siis nädala pärast tagasi ja mängis muljetavaldavalt hästi Johann Sebastian Bachi "Fantaasia c-moll" (BWV 562).[5] Alates 1929. aastast asendas Messiaen tihti Église de la Sainte-Trinité kiriku organisti Charles Quefi tolle haiguse tõttu. Kui Quef 1931. aastal suri, asus Messiaen sellele ametikohale[6] ning töötas seal enam kui 60 aastat kuni oma surmani. 1930ndatel oli ta ka õpetaja eramuusikakoolis Schola Cantorum de Paris.

1932. aastal abiellus ta viiuldaja ja helilooja Claire Delbos'ga. Abielu inspireeris teda kirjutama teoseid nagu "Thème et variations" viiulile ja klaverile ning laulutsükli "Poèmes pour Mi". "Mi" oli Messiaeni hellitusnimi oma naisele. 1937. aastal sündis poeg Pascal. Abielu muutus tragöödiaks, kui Claire kaotas operatsioonijärgselt oma mälu ning veetis ülejäänud elu vaimuhaiglates.[7]

1936. aastal moodustas Messiaen koos André Jolivet', Daniel-Lesuri and Yves Baudrieriga rühmituse La jeune France ('noor Prantsusmaa'). Nende manifest ründas kaasaegse Pariisi muusika frivoolsust.[8]

Teise maailmasõja puhkedes värvati Messiane Prantsuse armeesse. Halva nägemise tõttu sai temast pigem meditsiiniline abiline kui võitleja.[9] 1940. aasta maikuus võeti ta Verduni all vangi ja viidi Görlitzi. Vangistuses olles kirjutas ta kvarteti "Quatuor pour la fin du temps" ("Kvartett aegade lõpust") neljale kättesaadavale instrumendile (klaver, viiul, tšello ja klarnet) ning esitas seda esmakordselt 1941. aasta jaanuaris koos kolme kaasvangiga vangidest ja valvuritest koosnevale publikule.

Varsti pärast tema vabastamist 1941. aasta mais asus ta Pariisi Konservatooriumis õpetama harmooniat ning 1966. aastal kompositsiooni. Neid ameteid pidas ta kuni 1978. aastani. Kuigi ta oli vanuselt alles kolmekümnendates, kirjeldasid õpilased teda kui väljapaistvat õpetajat[10], kes oma ideede pealesurumise asemel julgustas õpilasi leidma enda häält. Tema esimeste õpilaste seas olid heliloojad Pierre Boulez, Karel Goeyvaerts ja pianist Yvonne Loriod. Viimasest sai Messiaeni teine naine. Messiaeni õpilased olid veel Karlheinz Stockhausen, Alexander Goehr, György Kurtág, Tristan Murail ja George Benjamin.

1943. aastal kirjutas Messiaen teose "Visions de l'Amen" kahele klaverile, esitamiseks endale ja Loriodile. Varsti pärast seda kirjutas ta Loriodile suuremahulise klaveritsükli "Vingt regards sur l'enfant-Jésus" ("20 pilku Jeesuslapsele"). Messiaen jätkas sel viisil liturgiliste teemade toomist klaverimuusikasse ja kontserdisaalidesse.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta reisis palju ning tema muusika on saanud mõjutusi erinevatest paikadest. Oma sõnul tajus ta erinevaid muusikalisi akorde värvustena (sünesteesia) ning nende värvuste kombinatsioonid olid tema komponeerimisprotsessis tähtsal kohal. Ta eksperimenteeris erinevate tehnikatega ning tema loomingus võib leida eksootilisi mõjutusi, näiteks Indoneesia gamelan-muusikast. Ta oli üks esimesi heliloojaid, kes kasutas orkestrimuusikast elektroonilist klahvpilli.

Messiaen vaimustus linnulaulust ning uskus linde olevat suurepäraseimad muusikud. Ta pidas ennast sama palju ornitoloogiks kui heliloojaks. Ta kirjutas linnulaulu noodikirjas üles ning lisas seda oma muusikasse.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heliteosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avaldatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Le banquet céleste", orel (1928, töötlus avaldamata orkestriteose Le banquet eucharistique osast)[11])
  • "Préludes", klaver (1928–29)
  • "Diptyque", orel (1930)
  • "La mort du nombre", sopran, tenor, viiul, klaver (1930)
  • "Les offrandes oubliées", orkester (1930)
  • "Trois mélodies", laulutsükkel (1930)
  • "Le Tombeau Resplendissant", orkester (1931)
  • "Apparition de l'église éternelle", orel (1932)
  • "Fantaisie burlesque", klaver (1932)
  • "Hymne au Saint Sacrement", orkester (1932, kadunud 1943, taastatud mälu järgi 1946[12])
  • "Thème et variations", viiul ja klaver (1932)
  • "L'ascension", orkester (1932–33)
  • "La Nativité du Seigneur", orel (1935)
  • "Pièce pour le tombeau de Paul Dukas", klaver, (1935)
  • "Vocalise", hääl ja klaver (1935)
  • "Poèmes pour Mi", laulutsükkel (1936, orkestriversioon 1937)
  • "O sacrum convivium!", koorimotett (1937)
  • "Chants de terre et de ciel", laulutsükkel (1938)
  • "Les corps glorieux", orel (1939)
  • "Quatuor pour la fin du temps", viiul, tšello, klarnet, klaver (1940–41)
  • "Rondeau", klaver (1943)
  • "Visions de l'Amen", kaks klaverit (1943)
  • "Trois petites liturgies de la présence divine", naishääled, klaver, ondes Martenot, orkester (1943–44)
  • "Vingt regards sur l'enfant-Jésus" ("20 pilku Jeesuslapsele"), klaver (1944)
  • "Harawi: Chants d'amour et de mort" laulutsükkel (1944)
  • "Turangalîla-Symphonie", klaver, ondes Martenot, orkester (1946–48)
  • "Cinq rechants", 12 lauljat (1948)
  • "Cantéyodjayâ", klaver (1949)
  • "Messe de la Pentecôte", orel (1949–50)
  • "Quatre études de rythme", klaver (1949–50)
    1. "Île de feu 1"
    2. "Mode de valeurs et d'intensités"
    3. "Neumes rhythmiques"
    4. "Île de feu 2"
  • "Le merle noir", flööt ja klaver (1952[13])
  • "Livre d'orgue", orel (1951–2)
  • "Réveil des oiseaux", klaver ja orkester (1953)
  • "Oiseaux exotiques", klaver ja orkester (1955–56)
  • "Catalogue d'oiseaux" ("Lindude kataloog"), klaver (1956–58)
    • I raamat
      • i "Le chocard des alpes"
      • ii "Le loriot"
      • iii "Le merle bleu"
    • II raamat
      • iv "Le traquet stapazin"
    • III raamat
      • v "La chouette hulotte"
      • vi "L'alouette lulu"
    • IV raamat
      • vii "La rousserolle effarvatte"
    • V raamat
      • viii "L'alouette calandrelle"
      • ix "La bouscarle"
    • VI raamat
      • x "Le merle de roche"
    • VII raamat
      • xi "La buse variable"
      • xii "Le traquet rieur"
      • xiii "Le courlis cendré"
  • "Chronochromie", orkester (1959–60)
  • "Verset pour la fête de la dédicace", orel (1960)
  • "Sept haïkaï ("Seitse haikut"), klaver ja orkester (1962)
  • "Couleurs de la cité céleste", klaver ja ansambel (1963)
  • "Et exspecto resurrectionem mortuorum", puupuhkpillid, vaskpuhkpillid, löökpillid (1964)
  • "La Transfiguration de Notre Seigneur Jésus-Christ", suur 10-häälne koor, klaver, tšello, flööt, klarnet, ksülorimba, vibrafon, suur orkester (1965–69)
  • "Méditations sur le mystère de la Sainte Trinité", orel (1969)
  • "La fauvette des jardins", klaver (1970)
  • "Des canyons aux étoiles...", klaver, sarv, kellamäng, ksülorimba, väike orkester 13 keelpillimängijaga (1971–74)
  • "Saint-François d'Assise", ooper (1975–1983)
  • "Livre du Saint Sacrement", orel (1984)
  • "Petites esquisses d'oiseaux", klaver (1985)
  • "Un vitrail et des oiseaux", klaver, vaskpillid, puupuhkpillid, löökpillid (1986)
  • "La ville d'en-haut", klaver, vaspillid, puupillid, löökpillid (1987)
  • "Un sourire", orkester (1989)
  • "Pièce pour piano et quatuor à cordes", klaver, keelpillikvartett (1991)
  • "Éclairs sur l'au-delà...", orkester (1988–92)

Avaldamata, avaldatud surmajärgselt või kadunud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "La dame de Shallott", klaver (1917)
  • "La banquet eucharistique", orkester (1928)
  • "Variations écossaise, orel (1928)
  • Missa, 8 sopranit ja 4 viiulit (1933)
  • "Fantaisie", viiul ja klaver (1933; avaldatud 2007)
  • "Fêtes des belles eaux", 6 ondes Martenot'd (1937)
  • "Musique de scène pour un Œdipe" (1942)
  • "Chant des déportés", koor ja orkester (1945, vahepeal kadunud, leitud 1991)
  • "Timbres-durées" (1952)
  • "Feuillets inedits]]", klaver ja for ondes Martenot (avaldatud 2001)
  • "Concert à quatre", klaver, flööt, oboe, tšello, orkester (1990–91)

Traktaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Technique de mon langage musical", Paris: Leduc, 1944.
  • "Vingt leçons d'harmonie", Paris: Leduc, 1944.
  • "Traité de rythme, de couleur, et d’ornithologie" (1949–1992) Paris: Leduc, 1994–2002.
  • "Analyses of the Piano Works of Maurice Ravel", toimetaja Yvonne Loriod, tõlkija Paul Griffiths. [Paris]: Durand, 2005.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Messiaen & Samuel (1994), p. 15
  2. Messiaen & Samuel (1994), p. 41
  3. Messiaen & Samuel (1994), p. 109
  4. Messiaen & Samuel (1994), p. 110
  5. Hill & Simeone (2005), p. 22
  6. Hill & Simeone (2005), pp. 34ff
  7. Yvonne Loriod, in Hill (1995), p. 294
  8. Griffiths (1985), p. 72
  9. Griffiths (1985), p. 139
  10. Pierre Boulez in Hill (1995), pp. 266ff
  11. Hill & Simeone (2005), p. 25
  12. Hill & Simeone (2005), p. 120
  13. Hill & Simeone (2005), pp. 199ff