Oleg Jankovski
Oleg Jankovski (poolapäraselt Oleg Jankowski; venepäraselt Oleg Ivanovitš Jankovski; 23. veebruar 1944 Žezkazgan, Kasahhi NSV – 20. mai 2009 Moskva) oli Venemaa näitleja, rahvuselt poolakas.[1] Ta mängis rohkem kui 80 mängufilmis, lisaks tereseriaalides.
1991. aastal said temast ja Sofia Piljavskajast viimased inimesed, kellele anti NSV Liidu rahvakunstniku aunimetus.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Saratovi teatrikooli lõpetamist 1965. aastal töötas ta Saratovi draamateatris. 1973. aastast elu lõpuni töötas ta Moskvas Lenkomi teatris.
Filmides hakkas ta mängima 1968. aastal.
Filme[muuda | muuda lähteteksti]
- "Kilp ja mõõk" (1968) – Heinrich Schwartzkopf
- "Teenisid kaks seltsimeest" (1968)
- "Nikolai ja Alexandra" (1971) – psühhiaater Smirnov
- "Veel õnnetäht kord tõuseb hele" (1975) – dekabrist
- "Peegel" (1975, režissöör Andrei Tarkovski)
- "Tavaline ime" (1978) – võlur
- "Mu hell ja õrn metsloom" (1978) – kohtu-uurija Kamõšev, peaosa
- "Seesama Münchhausen" (1979) – nimiosa
- "Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused: Baskerville'ide koer" (1981, kaks jagu)
- "Lennud unes ja ilmsi" (1982) – Oleg Jankovski sai selles osatäitmise eest NSV Liidu riikliku preemia
- "Armunud omal soovil" (1982)
- "Nostalgia" (1983, režissöör Andrei Tarkovski)
- "Kreutzeri sonaat" (1987)
- "Tappa draakonit" (1988)
- "Tsaaritapja" (1991) – keiser Nikolai II
- "Revident" (1996)
- "Mees, kes nuttis" (2000) – Christina Ricci isa
- "Tarkovski. Järelsõna" (2003, dokumentaalfilm)
- "Doktor Živago" (2006, miniseriaal) – Komarovski
- "Süüta süüdlased" (2008)
Jankovski viimasteks filmitöödeks jäid seriaal "Tsaar" – neljajaoline ajaloodraama (2009), kus ta mängis metropoliit Filippi, ja minisari "Anna Karenina" (2009), kus ta mängis Aleksei Kareninit.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli abielus näitleja Ljudmilla Zorinaga. Näitlejatena kehastasid Jankovski ja Zorina abikaasasid filmis "Lennud unes ja ilmsi" (1982).
Nende poeg Filipp Jankovski (sündinud 1968) on samuti filminäitleja ja mitme filmi režissöör (nt „Riiginõunik“ Nikita Mihhalkovi ja Oleg Menšikoviga peaosades). Ka pojapoeg Ivan Jankovski on näitleja ("Indigo", 2008).[2]
Oleg Jankovski suri pankreasevähi tagajärjel. Ta on maetud Moskva Novodevitšje kalmistule.
Teised temast[muuda | muuda lähteteksti]
Kultuurikriitik Vaapo Vaher on nimetanud Oleg Jankovskit Nõukogude tsensuuriajastu fenomeniks – "vaikimise fenomenaalseks kultiveerijaks kinolinal".
- "Tema seitsmekümnendate kangelane kandis sageli sõnumit just oma sõnatusega. Jankovski vaikimised olid enamjaolt kõnekamad ta kõnest. Ainuüksi Jankovski kaadrisse ilmumine tõi kaasa mingi dissonantsi, vaimse lõhe, emotsionaalse pragunemise. Ta tardunud, ent närvlik ilme pingestas stseene."[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Jott Laulik. Oleg Jankovski, Poola päritolu tsaariarmee staabikapteni poeg. Eesti Naine / Delfi Lood, 24.03.2016.
- ↑ Jott Laulik. Oleg Jankovski, Poola päritolu tsaariarmee staabikapteni poeg. Eesti Naine / Delfi Lood, 24.03.2016.
- ↑ Vaapo Vaher. Intellektuaal, playboy või jõhkard? Sirp, 02.04.2004.
Kirjandus (eesti keeles)[muuda | muuda lähteteksti]
- Ott, Urmas. Playback : valitud intervjuud TV-sarjast "Teletutvus". Tallinn : SE & JS, 1994. – 1134 lk.
- Ott, Urmas. Best of : valitud intervjuud ja esseed. I. Tallinn : SE & JS, 2009. – 1039 lk.
- Normet-Saarna, Haldi. Kohtumised legendidega. Tallinn : Argo, 2015. – 176 lk.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Работы Олега Янковского в кино на сайте www.kino-teatr.ru
- Олег Янковский на КиноПоиск.Ру
- Интервью с Олегом Янковским на сайте Inter-view.org
- Могила Олега Янковского
- Jott Laulik. Oleg Jankovski, Poola päritolu tsaariarmee staabikapteni poeg. Eesti Naine / Delfi Lood, 24. märts 2016
- Keskööprogramm. Oleg Jankovski - miljonite iidol. Portreesaade Vikerraadios, 6. aprill 2007
- Eesti Televisiooni telesaade "Carte Blanche. Oleg Jankovski". Saatejuht Urmas Ott. Salvestatud Tallinnas 25. novembril 1994